Viimase aja toimetamiskogemusele toetudes julgen väita, et suure osa õigekirjavigadest parandab ilmselt juba speller ja komade lisamisele tuleb märksa vähem aega kulutada kui lausete loetavaks sättimisele. Üha enam kohtab aga tekstides lauseid, kus õigekirjaga ka laiemas mõttes (vormivaliku või ühildumisega) oleks kõik justkui korras, kuid ometi ei ole lauset mugav lugeda. Halvemal juhul ei saa arugi, mida öelda tahetakse. Loomulikult võib olla, et lause taga olev mõte on kirjutaja peas jäänud lõpuni selgeks mõtlemata ja paberile ongi sattunud ähmane mustandi staatuses variant. Paljude selliste konarlike lausete taga on aga näha oskamatust lauseosi siduda, st et mõtted on lauseks kokku pandudki lihtsalt sõnu üksteise sappa asetades (nt Inimliku suhtluse puudumise katastroofilist mõju lastele dokumenteeriti 1990ndatel aastatel, pärast riigi presidendi ja diktaatori Nicolae Ceausescu surma, erakordselt vaestes Rumeenia lastekodudes.)
/nginx/o/2022/08/12/14754374t1hb787.png)