Kai Räisa.

FOTO: Margus Ansu

Lastekodutöötajad loodavad, et haridustöötajate streigi järelmõjuna tõstetakse lõpuks ka nende palk selle raske ja vastutusrikka töö eest vähegi väärilisemaks, sest ise streikida pole neil võimalik, kirjutavad Eesti Laste ja Noorte Hoolekandeasutuste Ühenduse juhatuse esimees Kai Räisa ja Eesti Asenduskodu Töötajate Liidu esimees Meelis Kukk.

Haridustöötajate streigi ettevalmistust ja sellega seotud emotsioone jälgides tekib paljudes asenduskodude töötajates vastakaid tundeid. Üheltpoolt – lahe, pange täiega, kaua me endast laste jaoks kõik anname, aga ise vindume!

Kuid see on vaid üks pool. Seda MEIEt ei ole ju enam. Olgugi, et pedagoogilise või sotsiaaltööalase kõrgharidusega inimesed, olgugi, et tehakse ööpäevaringselt ülirasket tööd füüsilise, vaimse ja liitpuudega lastega, olgugi, et meie majades ei ole ühtegi kodukahjustuseta last. Ei ole meie mitte haridustöötajad, ei saa pikka puhkust, ei koolivaheaegu, ei lühendatud töönädalat, rääkimata keskmisest või keskmisest kõrgemastki töötasust.

Küll tahaks puhuti tõsta käed ja ka minna – öelda, et enam ei tee, ei jaksa, ei saa. Palgakokkulepe sõlmiti viimati 2008. aastal ja sellest alates ei ole töötasu tõusust juttugi olnud. Asenduskoduteenuse pearaha tõusis sel aastal küll 15 eurot lapse kohta kuus, kuid see tõus peaks katma viimase nelja aasta inflatsiooni, sealhulgas teenuste ja toiduainete hinnatõusu, asutuste investeeringud ja personalikulud (töötasu, koolitused, supervisioon). See tõstetud pearaha võimaldab meil saada brutopalgaks endiselt 492 eurot, ei enamat.

Miks me siis ei tõuse Toompeale, ei lähe läbi sulavete omale suuremaid õiguseid nõutama? Aga sellepärast, et emad ju ei streigi. Asenduskodude kasvatusala töötajad ei saa öelda, et vaadaku lapsed ise, kuidas saavad. Ei ole meil võtta ka vanemaid, kelle vastutusele lapsed anda.

Ja nii me siis lepimegi oma ebamäärase saatusega – ei ole õpetaja, ei ole sotsiaaltöötaja... Nii lepime ka asjaoluga, et meie ei streigi, sest korralikud emad ju nii ei tee. Emad oma lapsi ei hülga, nälga ja hooleta ei jäta.

Me toetame haridustöötajaid, soovime edu ja jaksu. Hoidke kõrgel inimeste au, kes tegelevad Eesti tulevikuga, meie oma toredate, loovate ja elu edasi kandvate lastega! Ise loodame, et teie varjus tuleb päike ka meie õuele ja asenduskodude töötajad hakkavad lõpuks saama oma väga raske ja vastutusrikka töö eest vähegi väärilist rahalist tasu. Eks suurim töörõõm on meile laste hea käekäik ja suured säravad silmad – nendega kahjuks kodus oma lapsi ei toida, kata ega koolita.