/nginx/o/2018/06/12/7897436t1hb724.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2022/08/11/14752798t1ha651.jpg)
- Venemaa ei ole juba aastaid huvitatud koostööst
- Võimalikku vaherahusse tuleb suhtuda ettevaatusega
- Lääne nõrkus Ukrainas julgustab Hiinat
Sõda Ukrainas on löönud pöördumatult katki Euroopa külma sõja järgse julgeolekukorralduse, kirjutab Eesti Välispoliitika Instituudi direktor Kristi Raik.
Veetsin tänavu suvepuhkust nagu ikka Läänemere kallastel, Eestis, Soomes ja Rootsis. Rahulikel päikeselistel randadel tundub Ukraina sõda olevat kauge, teine reaalsus. Ometi on Venemaa kallaletung Ukrainale sügavalt raputanud Põhjala inimeste turvatunnet; sõja mõjud on ühiskondades igal sammul tajutavad. Ajalehtedest vaatavad vastu pildid Ukraina purustustest ja Putini vihast moondunud näost, Soome ja Rootsi otsivad täiendavat julgeolekut NATOst, inimesed räägivad Ukraina põgenike abistamisest ja tunnevad muret tõusvate energiahindade pärast. Teise maailmasõja ajaloolised kogemused tulevad justkui taas lähemale – meil Nõukogude okupatsiooni terror, Soomes talve- ja jätkusõda, sõjast kõrvale jäänud Rootsis vähem valuline Eesti ja Soome põgenike vastuvõtmine.
See kõik peegeldab seda, et sõda Ukrainas on löönud pöördumatult katki Euroopa külma sõja järgse julgeolekukorralduse. Püüdlused siduda Venemaad ühiselt kokku lepitud reeglite ja koostööga on kolossaalselt ebaõnnestunud. Läänemere regiooni riigid on kiiresti tugevdanud oma valmisolekut uue külma sõja laadse olukorraga hakkama saada. Samas lääneriikides, kus on aastaid korrutatud, et Euroopas ei saa olla julgeolekut ilma Venemaata, on endiselt raskusi uue reaalsusega kohaneda ja koostööle suunatud mõttemallidest loobuda.
2 mõtet
Eesti välispoliitika väljakutse on aidata kinnistada läänes hoiakut, mis aktsepteerib vastasseisu Venemaaga kui paratamatut reaalsust ja keskendub oma julgeoleku ja huvide kaitsele, mitte vastasseisu lõpetamisele.
Venemaa-ohtu tuleb võtta tõsiselt, kuid vastasseis Venemaaga ei peaks tekitama läänes mitte halvavat hirmu, vaid otsustavust ja meelekindlust, et suudame Venemaal võimust võtnud tumedatele jõududele vastu seista.
Üks tänase Eesti välispoliitika väljakutse on aidata kinnistada läänes hoiakut, mis aktsepteerib vastasseisu Venemaaga kui paratamatut reaalsust ning keskendub oma julgeoleku ja huvide kaitsele, mitte vastasseisu lõpetamisele. Samas tuleb kummutada süüdistusi, justkui sooviksid Balti riigid vaenulikke suhteid lääne ja Venemaa vahel. Mitmete lääneriikide soovmõtlemine koostööst ja partnerlusest Venemaaga on aastaid takistanud neid hindamast realistlikult tegelikke arenguid ning tunnistamast, et Venemaa ei ole juba aastaid huvitatud koostööst, vaid oma mõjusfääri kehtestamisest ja lääne nõrgestamisest.
Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni pingutused, et Venemaaga uue Euroopa julgeolekuarhitektuuri osas kokkuleppele jõuda, on saanud Putini poolt vastuseks vaid mõnitust. Nüüd oleks aeg Euroopas selgelt tunnistada, et Putini Venemaaga ei ole võimalik jõuda ühise arusaamani Euroopa julgeolekuarhitektuuri asjus, mistõttu sellesuunalised diplomaatilised jõupingutused on mõttetud. Partnerluse taastamine eeldab teistsugust, oma imperialistlikest ambitsioonidest loobunud Venemaad. Kas see kunagi tõeks saab, ei ole lääne võimuses, küll aga suudab lääs neile ambitsioonidele piirid panna.
Lääneriikidele on omane mõtlemine, et koostöö on alati parem kui konflikt ja kui käimas on konflikt, siis tuleb see võimalikult kiiresti ära lahendada. Venemaa strateegilises mõtlemises sellist hoiakut ei ole. Külmutatud ja vajadusel taas kuumutatavad konfliktid on olnud külma sõja järgsel perioodil Venemaa jaoks oluline vahend naaberriikides oma mõju säilitamiseks. Konfliktide lahendamine Ukrainas, Moldovas ja Lõuna-Kaukaasias ei ole Venemaa jaoks eesmärk iseendas; seni teenib Venemaa huve nende jätkamine. Niikaua kui Venemaa ei suuda saavutada oma strateegilist eesmärki Ukrainas ehk Ukraina sõltumatu riikluse hävitamist, jätkab ta ühel või teisel moel sõda. Võimalikku vaherahusse tuleb seega suhtuda suure ettevaatusega, kuna vaherahu ei muudaks Venemaa eesmärke, vaid annaks talle võimaluse nende saavutamiseks uut jõudu koguda.
/nginx/o/2022/08/11/14752799t1h433d.jpg)
Lääne julgeolekuekspertide arutelude üks põhiteemasid on viimastel kuudel olnud eskalatsiooni vältimine. Kardetakse kahte asja, mis võivad teoreetiliselt juhtuda nii eraldi kui koos: konflikti laienemist NATO ja Venemaa vaheliseks sõjaks ning tuumasõda. NATO ja Venemaa vahelise sõja vältimine on alliansi põhiülesanne, mida ta on aastakümneid edukalt täitnud. NATO ise Venemaad ei ründa ja omab piisavalt tugevat kaitsevõimet, et Venemaal ei oleks mingit võimalust sõda NATO vastu võita – mistõttu on ka väga vähe tõenäoline, et Venemaa NATOt ründaks.
See loogika kehtib ka Ukraina sõja kontekstis ja seda kinnitavad NATO värsked otsused kaitsehoiaku tugevdamiseks. Omaette teema on see, kas teatud tingimustel NATO siiski peaks Ukrainas sõjaliselt sekkuma. Lääne veaks võib pidada seda, et NATO on sõjalise sekkumise võimaluse retoorikas täielikult välistanud, selle asemel et jätta see võimalus avatuks ja kasutada sellega kaasnevat ebakindlust heidutusena Venemaa suunas.
Veelgi keerulisemad on lood tuumaohuga. Venemaa on oskuslikult kasutanud tuumarelvaga ähvardamist, et tekitada läänes hirmu. Mida rohkem lääs oma hirmu välja näitab, seda rohkem panustab Venemaa selle suurendamisele. Lääs ei tohiks lähtuda oma tegevuses irratsionaalsest hirmust, et kui me ennast ja Ukrainat edukalt kaitseme, siis Venemaa valib enesehävitusliku tuumasõja. Ükski ekspert ei saa täielikult välistada, et Venemaa võib mingil moel taktikalist tuumarelva kasutada, mis tõepoolest tähendaks konflikti tõsist eskaleerumist. Selge on see, et see sunniks lääneriike tugevalt reageerima. Venemaa on teadlik, et tuumarelv on olemas ka läänel, ja tuumaheidutus on taas tõusnud olulisele kohale NATO kaitsestrateegias.
Arusaamatu on see, et peamise vahendina eskaleerumise vältimiseks on läänes nähtud sõjalise abi piiramist Ukrainale. Relvaabile on seatud üsna suvalisi piiranguid, mida on korduvalt nihutatud ja ümber hinnatud, õnneks tasapisi abi tugevdades. Lootus, et Venemaa käitub vähem agressiivselt, kui lääs Ukrainale vähem relvi annab, on täiesti alusetu. Venemaa tegevusest võib pigem järeldada, et kui ta on sunnitud ülekaaluka jõu ees taganema, siis ta seda teeb ja leiab selleks endale sobivad ettekäänded. Näiteks nõustus Venemaa sõlmima Türgi ja ÜRO poolt vahendatud kokkuleppe Ukraina viljaekspordi taastamiseks alles siis, kui oli saanud selgeks, et Venemaa ei suuda sõjaliselt Odessa piirkonda vallutada.
Ukrainlaste olulised võidud – Vene Musta mere laevastiku lipulaeva Moskva põhjalaskmine ja Maosaare tagasivallutamine – ei põhjustanud mitte eskalatsiooni, vaid sundisid Venemaad paar sammu taganema ja katsetama diplomaatiat. Väga tugeva hoobi andsid Venemaale ka sel nädalal Krimmis Vene sõjaväe lennuväljal toimunud suured plahvatused. Ukraina jaoks soodsad diplomaatilised lahendused on võimalikud ainult siis, kui nad saavad toetuda sõjalisele jõule.
Eesti sõnum lääneliitlastele peab olema see, et Venemaa-ohtu tuleb võtta tõsiselt, kuid vastasseis Venemaaga ei peaks tekitama läänes mitte halvavat hirmu, vaid otsustavust ja meelekindlust, et suudame Venemaal võimust võtnud tumedatele jõududele vastu seista. Lääs sai sellega hakkama külma sõja ajal, mil Nõukogude Liit oli märksa tugevam vastane kui tänane Venemaa. Täna on rahvusvaheline keskkond mitmekesisem ja lääne globaalne mõju väiksem, kuid veelgi rohkem on nõrgenenud Venemaa kaal maailmapoliitikas.
Kuigi reeglitel põhinev, Venemaad hõlmav julgeolekukord on purunenud, on lääne organisatsioonide näol järel tugevad tükid, millel Eesti julgeolek võib seista kindlamalt kui ajal, mil lääs otsis aktiivselt Venemaaga kompromisse ja kokkuleppeid.
Lääne, eriti USA tähelepanu nõuab üha enam Hiina kasvava mõju ohjeldamine, mida on kasutatud läänes ka ühe argumendina, miks vastasseisu Venemaaga tuleks vältida ja sõda Ukrainas kiiresti ära lõpetada. Lääne-Vene ja lääne-Hiina suhete seoseid tuleb pigem näha teisiti: kui lääs näitab end Ukrainas nõrgana, siis julgustab see Hiinat oma mõjusfääri ja mängureegleid kehtestama. Mida kõrgemat hinda peab Venemaa agressiooni eest maksma ja mida vähem edu ta sellega saavutab, seda rohkem töötab sõda Ukrainas hoiatava eeskujuna Hiina jaoks.
Kuigi reeglitel põhinev, Venemaad hõlmav julgeolekukord on purunenud, on lääne organisatsioonide näol järel tugevad tükid, millel Eesti julgeolek võib seista kindlamalt kui ajal, mil lääs otsis aktiivselt Venemaaga kompromisse ja kokkuleppeid. Venemaa sõda Ukraina vastu on toonud kaasa nii NATO kui ka ELi tugevnemise. Lääs on võtnud end kokku – mitte nii palju, kui me sooviksime, kuid siiski. Tähelepanuväärne on ka see, et lääne organisatsioonide ja Venemaa vahel paiknenud hall ala tõmbub koomale, kuna viimase naabrid otsivad maksimaalset kaitset Venemaa püüdluste eest oma mõjusfääri jõuga taastada. See, et Soome ja Rootsi on liitumas NATOga ning Ukraina ja Moldova on saanud ELi kandidaatriigi staatuse, näitab, et jõud tekitab vastujõudu.
Sel suvel olen näinud Läänemerel rohkem sõjalaevu kui kunagi varem. Äsja äratas Helsingis, Stockholmis ja Tallinnas elevust USA mereväe laevastiku dessantvalmidusüksusesse Kearsarge kuuluva kolme võimsa sõjalaeva koordineeritud visiit üheaegselt kolme Põhjala pealinna. Veel aasta tagasi oleks selline külaskäik olnud mõeldamatu ja seda oleks Soomes ja Rootsis peetud ohtlikuks provokatsiooniks. Soome ja Rootsi hoiakute kiiret muutumist näitab see, et täna peetakse USA nähtavat kohalolekut vajalikuks turvalisuse tagatiseks. Euroopas käib verine sõda, millele ei paista kiiret lõppu.
Samas võib mõneti paradoksaalselt tõdeda, et Läänemere piirkond ei ole aastaid olnud nii hästi kaitstud kui täna. Murranguline ajastu on toonud meie regiooni riike üksteisele lähemale ja tugevdanud ühist arusaama, et vajame kõrgendatud panustamist julgeolekusse järgnevatel aastatel, seda nii oma riigi kaitsel kui Ukraina toetamisel.