Sattusin mõne päeva eest ühes pealinna paneelmaja liftis peeglisse vaatama ja pähe tükkis mõte, et 40 aastat tagasi ei oleks midagi sellist võimalik olnud. Peegel ei oleks pidanud seal vastu rohkem kui paar tundi. Parimal juhul oleks see järgmiseks päevaks lihtsalt «minema jalutanud», halvemal juhul vedelenud kildudena põrandal.
Järgnes mälestuspiltide tulv sihvkakoorte hunnikust koridorinurgas, räigelt haisvatest prügišahtidest, puruks pekstud akendest, roojastest keldritest, kooruvast krohvist ja nimesid täis kraabitud seintest ja puudest. Sellest, kuidas korrusmaja ees mõneks minutiks jalast võetud välismaised plätud olid möödunud mutikese mahukas turukotis veel enne, kui nende pisike omanik viis sammu eemale jõudis, et palja jala all murupinda tunda. Neid tüdruk rohkem ei näinudki, kuigi jooksis paljajalu mutikesele järele. Mutike ju ei varastanud, oh ei, ta vaid võttis selle, mis kusagil «vedeles», ehk teisisõnu ei olnud põranda külge kruvitud või ketiga seinale kinnitatud või teise inimese käes. Tõsi, see viimane ei olnud veel vabandus, vähemalt mitte kauplustes, kus parajasti midagi saada oli. Seal valitses mitte ainult kiirema, vaid ka tugevama õigus.
/nginx/o/2017/05/27/6715155t1h0186.jpg)
/nginx/o/2022/08/10/14750948t1haf32.jpg)