Sirle Blumberg ⟩ Te teate tema nime, aga mitte tema lugu

Sirle Blumberg Foto: Erakogu

• Vägivald prostituutide suhtes sarnaneb perevägivallaga

Kui mõne nädala eest Tallinna vanalinnas tapetud välisriigi kodanik oleks olnud lähisuhtevägivalla ohver, siis ilmselt ei teaks avalikkus täna tema nime, sooidentiteeti ega nägu. Neid pole kombeks häbimärgistada. Miks võtame endale õiguse käituda risti vastupidiselt – anda hinnanguid ja sildistada – inimkaubanduse võimalike ohvritega? Sest just seda tumedapäine ja laia naeratusega transsooline Sabrina tõenäoliselt oli. Ohver!

Inimkaubanduse võimalikele ohvritele vajalikke teenuseid pakub sotsiaalkindlustusamet. Kahjuks Sabrina meieni ei jõudnud. Talle me enam tuge pakkuda ja teda enam kaitsta ei saa. Küll aga oleme pakkunud tänavu tuge, nõustamist ja turvalist majutust 26 teisele inimkaubanduse tunnustega ohvrile. Me ei ütle, kes nad on – ei näita nende pilte, ei avalda nimesid, soolisi eripärasid. Milleks? See on oluline vaid sellest vaatest, kuidas neile läheneda. Saada aru, millised on nende vajadused. Mõista suuremaid hirme ja häbisid.

Tegemist on väga haavatavate inimestega, kelle prostitutsiooni jõudmise teekond on sageli seotud teatud traumadega kauges minevikus. Me näeme, kui katki nad on. Nii puruks, et isegi kui nad tahaksid, siis sageli ei julge, oska ega saa teist rada valida. Kui nad mööda käänulisi teid viimaks meieni jõuavad, on meie roll seista nende kõrval, ära kuulata, pakkuda tuge ja abi. Ilma hinnanguid andmata. Silte on neile kleebitud niigi.

«Ma ei usalda enam kedagi,» lausus mulle kord üks inimkaubanduse ohver suhteliselt emotsioonitult. «Mulle on valetatud, hingeliselt haiget tehtud...». Tema kõige suurem hirm oli, et keegi tema lähedastest saab teada, millega ta täna oma elus on seotud, sest kõige vähem tahtis ta põhjustada neile muret ja ilmselt ka häbi.

Nii nagu lähisuhtevägivalla ohvrid sageli suletud uste taga toimuvat varjavad, teevad seda ka inimkaubanduse ohvrid. Reeglina ei tea nende lähedased, mis olukorras nad praegu oma elus on. Ohvritel on oma legend. Anonüümsus on nende jaoks number üks!

Prostitutsiooni muster on mitmes mõttes hästi sarnane lähisuhtevägivallale. Ühiskonnana oleme jõudnud viimaks nii kaugele, et lähisuhtevägivalla ohvritelt me küsime üha vähem: «Aga miks sa siis ära ei tulnud, kui ta sind lõi, alandas?» Mõistame, et tal polnud valikut. Prostitutsioonil on aga teine kuvand. Automaatne eeldus, et kui minema ära ei lähe, vastu ei hakka, abi nuttes ei palu, ju siis ikka meeldib! Kuidas seda müüti murda? Ehk aitab, kui igaüks vaatab korra enda sisse ja mõtleb mingile hetkele oma elus, kus ta oli kõige haavatavamas kohas, teinud midagi väga valesti.

Kui mugav oleks, kui keegi sel hetkel küsiks: «Aga miks sa nii tegid?» Eriti, kui ei tea vastust täpselt isegi... Kas oleks hea näha enda nägu ajaleheveergudel, teleris? Eriti kui oled püüdnud kiivalt oma identiteeti ja mingit eluperioodi pigem varjata: vanavanemate, ema ja isa, laste, abikaasa ja sõprade eest. Nii nagu lähisuhtevägivalla ohvrid sageli suletud uste taga toimuvat varjavad, teevad seda ka inimkaubanduse ohvrid. Reeglina ei tea nende lähedased, mis olukorras nad praegu oma elus on. Ohvritel on oma legend. Anonüümsus on nende jaoks number üks! Kuid see on tagatud vaid vahendajatele ja klientidele, sest nemad tahavad elada. Kas ohver ei taha? Te teate ainult tema nime, aga mitte tema lugu...

Inimkaubanduse ennetamise ja ohvrite abistamise nõuandeliin [phone] ootab kõnesid E-R 8.30–17.00. Kasulikku infot ja lugemist leiab siit: https://www.sotsiaalkindlustusamet.ee/et/ohvriabi-ennetustoo/inimkaubanduse-ennetamise-nouandeliin

Jälgi ka meie FB-d: https://www.facebook.com/inimkaubandus