Juhtkiri ⟩ Elu surub meid säästlikuma mõtteviisi poole

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

Oleme harjunud elama kasvule orienteeritud maailmas. Sellega on kaasnenud mõtteviis, mis õhutab tagant üha suuremat tarbimist. Kuid elu ise võib sellesse teha suurema korrektiivi.

Viimased nelikümmend aastat on maailma majandust iseloomustanud kiire kasv. Dow Jonesi aktsiaindeks on selle ajaga kasvanud 47 korda, hoolimata mõnest langusperioodist.

Ka Eesti on iseseisvuse taastamise järel läbi teinud kiire ja väheste tagasilöökidega majandusarengu. Isegi meie praegust ülikõrget inflatsiooni võib vaadata kasvu võtmes kui Euroopa rikkamatele riikidele järelejõudmist. Kõik see meenutab aegu, mil õhtustest teleuudistes raporteeriti TALSE järjekordseid rekordeid.

Nüüd on olukord muutunud, igapäevaseks on saanud igaõhtused ülevaated rekordilistest elektri börsihindadest. Kui juba praegu, elektri tarbimise madalhooajal, ületatakse mulluse talve hinnarekordeid, siis võib olla kindel, et saabub ka aeg, kui ühe kWh eest tuleb maksta üks euro.

Kõigile meeldiks mõelda, et tegu on vaid ajutise kitsikusega, mis on tingitud sõjast ja mõtlematutest valikutest energeetikas. Et mõne aja pärast tuleb odav energia tagasi. Seni ongi üha suurenenud energiatõhusus ja -tarbimine kannustanud innovatsiooni, mis on olnud põhiline kasvumootor.

Inimkond on kasvu nõiaringis, nii reaalselt kui ka mentaalselt. Tänases lehes arutavad sotsiaalteadlased, kuidas saavutada energiapiisavust. Energiapiisavus on mõttelaad ja käitumine, mille puhul hoidutakse teadlikult kasutamast energiat rohkem kui inimväärseks eluks vaja.

Olud võivad küll tarbimist piirata, kuid säästlikkus on siiski inimese sisemine hoiak mitte tarbida rohkem kui vaja. Püsiv muutus saab tulla vaid askeetlikumast ja vaimsemast eluviisist.

Arvestades Maa ressursside piiratust, on tegemist eetiliselt tervitatava mõttelaadi ja liikumisega. Probleem on selles, et energiapiisavust ei saa rakendada üksikud vastutustundlikud kodanikud, perekonnad, ettevõtted või isegi riigid, samal ajal kui kõik ülejäänud jäävad kasvule orienteerituks. Energiapiisav käitumine tähendaks vabatahtlikult arengulist mahajäämust.

Pealegi on raske otsustada, kui palju energiat on inimväärseks eluks piisav, ja kes üldse oleks see, kes seda määraks. Vaevalt et jääks püsima ükski demokraatlik valitsus, kes hakkab jõuliselt inimeste energiatarbimist piirama. Küll aga saab energiatarbimist piirata elu ise – paljude asjaolude kokkulangemine, mis ei võimalda rohkem tarbida, olgu kas või defitsiidi tõttu, nagu praegu elektri ja gaasiga.

Olud võivad küll tarbimist piirata, kuid energiapiisavuse tuum on siiski inimese sisemine hoiak mitte tarbida rohkem kui vaja. Kuid enese piiramisega on tänapäeva inimesel suuri raskusi. Selle ilmekas näide on heaoluriikide elanikkonna rasvumisepideemia, mis näitab, et energiapiisavust ei suudeta rakendada isegi toitumises, olgu sellel või otsene tagasilöök tervisele. Veel pool sajandit tagasi ei olnud ülesöömine probleem.

Viimaste aastakümnete enesekeskne tarbimiskultus ei sobi kokku energiapiisavuse mõttega. Püsiv muutus saab tulla vaid askeetlikumast ja vaimsemast eluhoiakust, enesedistsipliinist nii üksikisiku kui ka ühiskonna ja maailmana. Oleks tervitatav, kui rasked ajad aitaksid seda murrangut mõtlemises ellu kutsuda.