Kairi Ilison ⟩ On tagumine aeg hoolitseda selle eest, et NSV ideoloogiat rõhutav krempel kaoks linnapildist

Kairi Ilison: On õõvastav mõelda, et Narva muuseumis, mille hoovis paikneb Lenini kuju, käib inimesi, kellele Leniniga kohtumine on võib-olla tore jällenägemine. Foto: Jānis Škapars/TVNET

Narva on piirilinn ja piire, mida siin nihutada üritatakse, on palju rohkem kui paratamatu füüsiline lähedus Venemaaga, kirjutab riskijuht ja globaalne eestlane Kairi Ilison.

Narva on linn, millest Venemaa on vaid mõnekümne meetri kaugusel teisel pool jõge. Vastaskaldalt vaatab vastu ajahamba puretud ja vanadusnõrkuses vaevlev piirilinn Jaanilinn. See on linn, kuhu saab erilubadega ning mille nägu ja tegu meenutavad nõukogude aega – eriti seda igapäevast konflikti reaalsusega, kui ajupesu ajastul lauldi hallide ja räämas majaubrikute juures laulukesi stiilis «Minu ilus kodulinn». Vastaskallast vaadates tundub, nagu oleks Venemaa pool aeg peatunud ja nõukogude aeg ikka veel täies hoos. Ja mõnes mõttes see ju ongi nii.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Kuigi jah, konflikt reaalsusega on aktuaalne ka selle loo kontekstis. Eelmisel aastal käisime Narvas ja silma hakkas nii mõndagi, mis on päevakorral ka praegu, kui arutletakse selle üle, mis linn see Narva ikka on, kas pigem eesti- või venemeelne, ning mida peaks tankide ja muude monumentidega selles linnas peale hakkama. Aastataguse kogemuse põhjal väidan, et selles linnas kehtivad natuke teised ideoloogilised reeglid kui näiteks Tallinnas või Tartus. Ja ma ei usu, et aastaga oleks palju muutunud.