Kairi Ilison ⟩ On tagumine aeg hoolitseda selle eest, et NSV ideoloogiat rõhutav krempel kaoks linnapildist

Kairi Ilison: On õõvastav mõelda, et Narva muuseumis, mille hoovis paikneb Lenini kuju, käib inimesi, kellele Leniniga kohtumine on võib-olla tore jällenägemine. Foto: Jānis Škapars/TVNET

• Narvas kehtivad teised ideoloogilised reeglid kui näiteks Tallinnas või Tartus
• Narva kakskeelsed infotahvlid pajatavad ajaloost kahel eri viisil
• Kõik monumendid tuleks üle vaadata kriitilise pilguga ka keelekasutuse mõttes

Narva on piirilinn ja piire, mida siin nihutada üritatakse, on palju rohkem kui paratamatu füüsiline lähedus Venemaaga, kirjutab riskijuht ja globaalne eestlane Kairi Ilison.

Narva on linn, millest Venemaa on vaid mõnekümne meetri kaugusel teisel pool jõge. Vastaskaldalt vaatab vastu ajahamba puretud ja vanadusnõrkuses vaevlev piirilinn Jaanilinn. See on linn, kuhu saab erilubadega ning mille nägu ja tegu meenutavad nõukogude aega – eriti seda igapäevast konflikti reaalsusega, kui ajupesu ajastul lauldi hallide ja räämas majaubrikute juures laulukesi stiilis «Minu ilus kodulinn». Vastaskallast vaadates tundub, nagu oleks Venemaa pool aeg peatunud ja nõukogude aeg ikka veel täies hoos. Ja mõnes mõttes see ju ongi nii.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Kuigi jah, konflikt reaalsusega on aktuaalne ka selle loo kontekstis. Eelmisel aastal käisime Narvas ja silma hakkas nii mõndagi, mis on päevakorral ka praegu, kui arutletakse selle üle, mis linn see Narva ikka on, kas pigem eesti- või venemeelne, ning mida peaks tankide ja muude monumentidega selles linnas peale hakkama. Aastataguse kogemuse põhjal väidan, et selles linnas kehtivad natuke teised ideoloogilised reeglid kui näiteks Tallinnas või Tartus. Ja ma ei usu, et aastaga oleks palju muutunud.

Aga hakkame algusest peale. Igasuguseid monumente on Narvas ja selle lähiümbruses palju ning enamik neist on teise maailmasõja järgne nõukogudeaegne propaganda, mis pajatab visuaalset ja verbaalset lugu üllastest nõukogude sõduritest, kes vabastasid teise maailmasõja lõpus Narva. Monumente selle kohta, kuidas 1944. aasta märtsipommitamise käigus need üllad sõdurid Narva vanalinna rusuhunnikuks pommitasid ja sellele eelnenud Narva lahingutest punaterrori võtmes, ei näe aga kusagil. Ausambad räägivad suurest isamaasõjast, mitte teisest maailmasõjast, ja vaikivad okupatsiooniarmeest.

Ja mis eriti hämmastav: kui lugeda info- ja kivitahvlite tekste eesti ja vene keeles (mõnel pool eestikeelne üldse puudub), siis avanevad erinevad maailmad, mille vahel haigutab terminite ja sõnavaliku kuristik – kaks omavahel konfliktis olevat lähenemist. Ühel pool kuristikku on kivisse raiutud suur isamaasõda ja vaprad nõukogude sõdurid, kes Eesti päästsid ja siia vabaduse tõid, ja teisel pool, kividele raiumata sõnades, on punaterror koos valu, hirmu, leina ja traumaga.

Tõepoolest, ühte ja sama asja saab öelda mitut moodi ja seda saab Narvas kogeda see, kes loeb tekste korraga kahes keeles ja võrdleb, mis tõlkes kaduma läks. Võib pikalt diskuteerida, mis on tõlge ja mis originaal ja kas tõde on väänatud tahtlikult, kuritahtlikult või tahtmatult, aga parem oleks kõigepealt tegeleda tagajärgedega ja alles siis põhjustega, sest see, mis silma ja faktitruudust kriibib, on infosõja ajastul kiireloomulisem. Ja mis veel on üsna piinlik eesti keelt vabalt valdavale Narva linna külastajale: mõnel monumendil on eesti keel kohmakas või lausa vigane. Nagu lonkav Jüri, kellele Juri on jalaga hargivahesse andnud.

Tõlkes kaduma läinud

Lugedes vaheldumisi tekste eesti ja vene keeles näiteks Narva muuseumis, jäi silma erinev keelekasutus ja sõnaseadmine. Tõlked ei olnud üks ühele. Ei ole vist vaja targutada, et sõnal ja sõnal on vahe, samuti selle puudumisel ühes või teises keeles.

Täpselt samamoodi, nagu jookseb eraldusjoon nende inimeste vahel, kellele sõda Ukrainas on vabastusoperatsioon ja kellele sõltumatusse riiki sissetungimine, saab ka teine maailmasõda olla suur isamaasõda või Punaarmee pealetung Eesti okupeerimiseks. Mõnikord oli teksti väänatud sellisel määral, et oluline eesti keeles figureeriv fakt ei olnud vene keeles samamoodi sõnastatud. Ja vastupidi.

Vigases eesti keeles kirjutatud infotahvel Narvas Foto: Erakogu

Propaganda, ajupesu, sümbolite kasutamine on osa infosõjast. Narva on paraku linn, mis on juba pikka aega olnud infosõja keskmes. See paistis hästi silma ka punamonumentide juures, kuhu Vene konsulaat oli vedanud Vene lipu värvides lilli ja pärgi. Eesti lipu värve ei näinud peaaegu kusagil. Peaksime ju ometi olema hästi kursis, et meie idanaabril on must vöö propaganda ja infosõja pidamises.

Teame ka, et vesi uuristab lõpuks ikka kaljusse augu, kui tal vaikselt ühte ja samasse kohta tilkuda lastakse. Ja eks Narva inimeste ajusid on pestud juba piisavalt kaua ning see jätab oma jälje. Augu või lünga ajalootundmises, nii nagu okupeeritud riik on seda kogenud. Kui võrrelda olukorda haigla ja patsiendiga, siis on asi jõudnud niikaugele, et patsient on ammu voodisse aheldatud olnud ega tea ise ka, millal ta tilguti alt minema pääseb. Aga probleem ei lähe siiski ära, kui seda üritada eirata, ja nii on see olnud ka Narvaga kui linnaga, milles kodumaa-armastus ja kodumaa ei tähenda alati Eestit ja Eestimaa armastamist.

Jah, narvalane, kes Putinit oma ebajumalaks peab või Ukrainas toimuvat vennatapusõda õigustab, võib ju aeg-ajalt üle jõe vaadates näha, et Jaanilinn näeb välja nagu peldik. Aga see ei kahanda tema indu uskuda seda, mida teisel pool jõge räägitakse. Ta valib selle poole, kes on pilgu temale pööranud, mitte selle poole, kes väldib talle otsa vaatamist. Sest Tallinnast on ikka ida poole natuke kõõrdi vaadatud. Või pilk kiiresti ära pööratud.

Ei saa jätta mainimata, et Narva muuseumis libiseti linna ajalugu tutvustaval suurel tahvlil vanalinna hävimise episoodist nii sujuvalt üle, et see, kes iidse vanalinna 1944. aastal puruks pommitasid, ei selgunudki, kuigi fakt ise – et vanalinn hävis teise maailmasõja lõpupoole, oli põgusalt mainitud. Samuti on see ka Vikipeedias, kui otsida infot Narva nanalinna kohta. Kas pole mitte mõtlemapanev?

On tagumine aeg vanadest hirmudest ja kompleksidest üle saada ja hoolitseda selle eest, et nõukogudeaegset ideoloogiat ja sümboolikat rõhutav krempel kaoks linnapildist. Kõik monumendid tuleks üle vaadata kriitilise pilguga keelekasutuse mõttes. Ja parandada ära lapsused eesti keeles, et need ei oleks kivisse raiutud riigis, kus riigikeel on eesti keel. Ja veel tuleks hoolitseda selle eest, et vähemalt nendes kohtades, kus ametlikud tekstid paljudele silmadele lugeda-näha, räägitaks nii eesti kui ka vene keeles sama juttu ja tõlked oleksid tehtud üks ühele, mitte vabakäigul.

Ja Lenini kuju, mis Narva muuseumis käega ikka «kodumaa» poole näitab, nagu kohalikud teavad rääkida, ei tee ka asja paremaks. Ma ei tea, mida selle kujuga teha, äkki peaks käe sümboolika tasakaalustamiseks maha raiuma. Õõvastav oli seda massimõrvarit muuseumi juures näha. Eriti mõeldes eelkirjeldatud kontekstile ja sellele, et muuseumis käib kindlasti inimesi, kellele Leniniga kohtumine on võib-olla tore jällenägemine.

Ei hakka parem spekuleerima, millised külastajad on vähemuses või enamuses, kas Lenini sõbrad või vastased. Üks on aga selge: Narva on piirilinn ja piire, mida siin nihutada üritatakse, on palju rohkem kui paratamatu füüsiline lähedus Venemaaga.