JUHTKIRI ⟩ Narva tanki protsess illustreerib 30 aasta jooksul tegemata jäetud tööd

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

• Narvakate otsus annab lootust, et varsti langetatakse otsus ka teiste punamonumentide osas
• Punamonumentide alles jätmine solvaks Eestis elavaid ukrainlasi
• Enam ei tohi leiutada bürokraatlikke ettekäändeid, miks tanki ei saa eemaldada

Narva linnavolikogu koalitsiooni otsus demonteerida ise Eesti avalikkust erutanud tankimonument annab lootust, et pinged leevenevad ja tee edasisele punamonumentidest vabanemisele on valla.

Aastaid on narvalased rääkinud sellest, kuidas keskvõim ehk Tallinn on neist kaugenenud ja nende muresid ignoreerinud. Tanki eemaldamine keskvõimu poolt oleks lisanud sedalaadi frustratsiooni üksnes juurde. Mõistagi pole siin ainult küsimus Narvas – pole saladus, et Eesti poliitikutele on enamasti Ida-Virumaa küsimused jäänud teisejärguliseks.

Narva tankimonumendi demonteerimise protsess illustreerib hästi tegemata tööd, mida Eesti poliitikud pole suutnud 30 aastaga teha. Sel aastal puhkenud sõda Ukrainas paljastas tegemata töö väga tugevalt, nõudes kiireid lahendusi. On ju teada, et mitmele Eesti erakonnale meeldis semmida venekeelse valijaga, aga nii, et see valija ei pidanud kordagi väljuma Vene inforuumist ja eesti keelt selgeks õppima. Võib spekuleerida, kas Keskerakonna juhitud Narva oleks tanki eemaldamist ise toetanud.

Eilsele tanki demonteerimisotsusele aitasid kindlasti kaasa 2007. aasta Pronksiöö kogemused, kui pinged lahvatasid Tallinna kesklinnas kaks ööd kestnud märatsemiseks. Ka siis vaatasid eesti- ja venekeelsed inimesed teineteist altkulmu, kuid lõplikke järeldusi ikkagi ei tehtud – 15 aastat hiljem oleme samasuguse olukorra ees. Endale tuha pähe raputamine pole samas piisav analüüs, sest idanaabri tegevus nii siinsete venekeelsete inimeste kui ka teiste riikide mõjutamisel on läinud üksnes tugevamaks. Rääkimata Ukraina sõjast.

Liiatigi seisavad ees säärased kuupäevad nagu 23. august ja 22. september ning oleks äraütlemata halb, kui tank sel ajal veel oma kohas oleks.

Samas on selge, et Narva tanki juhtum ei tohiks jääda ühekordseks sündmuseks, vaid sealsete inimestega tuleks enam rääkida, et tuua nood välja Vene infomullist. Me peame arvestama, et riigis on ligi 50 000 Ukraina sõjapõgenikku, kes jälgivad arvatavasti pingsalt, kuidas Eesti riik lahendab punamonumentide küsimuse, olgu need siis Narvas või kuskil mujal. Punamonumentide alles jätmine solvaks kindlasti ukrainlasi, kelle lähedasi ja kodusid hävitatakse sama ideoloogia nimel, millega saabus siia tankidel 1944. aastal uuesti Punaarmee.

Kuid mõistagi on punamonumentidest vabanemist vaja ka meile endale, et heita lõplikult minema punamineviku taak. Säärane teguviis aitab ka paremini homsesse vaadata.

Saab näha, kas nn Narva mudel sobib ka teistele omavalitsustele ja teistele punamonumentidele. Narvas on käidud ju alles pool teed ja lahendust nõuavad eeskätt see, kuhu viia tank ja kui kiiresti seda tehakse. Narva linnapea Katri Raik on öelnud, et tank viiakse kuhugi silma alt ära. Peab aga jälgima, et see uus koht ei muutu taas mingiks kultuseks. Muidu poleks tanki teisaldamisel ju suurt mõtet.

Teine moment on aeg – Narva tanki äraviimisega ei tohi viivitada. Siin ei tohi leiutada bürokraatlikke ettekäändeid, miks tanki ei saa eemaldada. Liiatigi seisavad ees säärased kuupäevad nagu 23. august ja 22. september ning oleks äraütlemata halb, kui tank sel ajal veel oma kohas oleks. Siin peavad narvalased ise kiirelt tegutsema, eilne otsus loob selleks hea eelduse.