Andres Keevallik

FOTO: Teet Malsroos / Õhtuleht

Kõrgharidusreform kütab jätkuvalt kirgi. Nii see ilmselt peabki olema riigi tuleviku ja konkurentsivõime seisukohalt ühe olulisema reformiga. Sellele eelnenud arutelud jätsid õhku palju erimeelsusi ja vasturääkivusi.

Tuletan meelde valimiseelset aega, kus üks praegune koalitsioonipartner pakkus tasulist, teine aga tasuta haridust. Koalitsioonileppesse kirjutati viimane ja järjekordse «kastanite tulest väljatoomise» ülesande sai Jaak Aaviksoo, seekord siis haridus- ja teadusministrina.

Kuigi meie kõrgkoolid on juba viimased 20 aastat olnud pidevas reformimises, on antud juhtumil tegemist tõeliselt radikaalsete muudatustega. Hariduse kvaliteet, võrdne kättesaadavus läbi vajaduspõhiste toetuste üliõpilastele, tulemuslepingutele üleminek ülikoolide rahastamisel – need on reformi alustalad.

Jaak Aaviksoo poolt väljakäidud reformi üldpõhimõtteid on toetanud nii rektorite nõukogu kui ka üliõpilaskondade liit.
Sõltumata sellest, mida me arvame riigikogus 09.02.2012 vastu võetud Ülikooliseaduse ühe või teise sätte kohta, peame kõik tunnistama, et ülikoolide rahastamise kasvatamine 25 protsendi võrra ja üliõpilastele mõeldud sotsiaalsete toetuste tõstmine kahekordseks peaksid andma ülikoolide arengule tuntava tõuke.

Neid kui ülivajalikke on meie alarahastatud ülikoolid oodanud aastaid. Muuseas, Eesti kõrgharidusstrateegias 2006-2015, olid ülikoolidele ettenähtud summad oluliselt suuremad, kui tegelikult riik sai eraldada, ning siiani ei ole realiseerunud lootused rahastamissüsteemis nn «amortisatsioonikomponendi» osas.

Nagu on mõista andnud haridus- ja teadusministeeriumi kõrghariduse osakonna juhataja Mart Laidmets, saab ülikoolide uute finantsregulatsioonide ülemineku käigus üldreeglina kompenseeritud ka ülikoolide poolt seni tasulisest õppest saadud tulud.

Praeguse reformi olulisemaks eelduseks loeme jätkuvalt seda, et lõppkokkuvõttes rakenduks ta koos vajaduspõhiste toetustega üliõpilastele, mis tähendab järgmiste aastate eelarvetesse vastavate kulude planeerimist. Siin on täna otsustav sõna koalitsioonipartneritel ja riigikogul. Konkurentsivõimelise hariduse saamiseks saavad ja peavad siis rohkem panustama ka üliõpilased, kuid selle eelduseks on vastavate materiaalsete võimaluste olemasolu.

Tugisüsteem tuleb hästi läbi mõelda, arvestades toetuse suuruse määramisel vanemate sissetulekute kõrval ka vanematega samas või teises linnas elamist, perekonnaseisu, vanust, tudengi enda sissetulekuid ja muid näitajaid. Statistika näitab, et meie üliõpilased pühendavad praegu õppimisele pea kaks korda vähem aega kui nende kolleegid Põhjamaades.

Toetame Jaak Aaviksoo eesmärki panna pidurid õpiaja venitamisele. Mis puutub 30 EAP nõudesse semestris, siis meie arvates võiks siin olla mõnevõrra paindlikum, aga samas tuleks ka rohkem väärtustada soorituste taset.
Mõistan, et ministri poolt väljakäidud ettepanek mitte lubada sooritusi akadeemilise puhkuse ajal teenib samuti eesmärki lühendada õpiaega, ent siingi on ehk veel järelemõtlemise ruumi.

Tõsi, teatud kompromissidele on juba jõutud. Isiklikult eelistaksin karmistada ka akadeemilise puhkuse saamise võimalusi.

Oleme selgelt toetamas plaanitavat üleminekut riikliku koolitustellimuse põhiselt rahastamismudelilt nn. tulemuslepingutele. Kuid naiivne on arvata, et oleks võimalik seaduse tasemel formaliseerida ülikoolide rahastamist. Selleks oleme me liialt erinevad. Läbirääkimistel haridusministeeriumis on seda kindlasti mõistlikum teha. Pealegi peab ministril olema piisavalt poliitilise otsustamise ruumi, sest kõrgkoolimaastik vajab jätkuvalt korrastamist.

Praeguseks väljapakutud otsustusvariant on selline, et lõpliku seisukoha ülikoolide rahastamise osas langetab valitsus, mitte minister ainuisikuliselt - ka see on sammuks edasi.
Minule teadaolevalt on HTM-il tänaseks väljatöötatud uus mudel ülikoolide rahastamiseks ja ka selle aluseks olev indikaatorite süsteem. TTÜ on teinud ettepaneku võtta rahastamise aluseks 80-90 % ulatuses status quo, ning 10-20 % jääks kvaliteedinäitajate ja poliitiliste otsuste arvestamise ruumiks. Seda loomulikult uuele süsteemile ülemineku esimesel etapil.

Olukorras, kus seadus on tagasi riigikogus, loodame selle kiiret läbivaatamist ning vajadusel mõningate muudatuste sisseviimist. Halvim, mida praeguses olukorras teha saab, on jätta asi venima. Mõeldes tagasi arvukatele aruteludele ja esinemistele, mis eelnesid seaduse vastuvõtmisele, võib väita, et seaduseelnõu leidis küllalt põhjalikku selgitamist ja argumenteerimist. Kindlasti oli tegemist ka tugevate poliitiliste erimeelsustega, kartusega muutuste ees, aga ka «ärapanemisega». Kõige tõsisemaks probleemiks on aga loomulikult reformiks vajaliku rahalise katte nappus.

Reformi õnnestumise kindlaimaks garandiks on aga suurte kogemustega otsustusvõimeline minister, kes tunneb peensusteni meie haridus- ja teadussüsteemi ning suudab juhtida kavandatu elluviimist.