Juhtkiri ⟩ Hooldusreformi asemel maksab loota lastele

Paunküla hooldekodu eakad elanikud. Foto: Kermo Benrot/Postimees

• Riigil pole nii palju raha, et hooldusreformi läbi viia
• Kohalikele omavalitsustele langeb liiga suur koorem
• Poliitikute lubadustest kinnipidamist tuleks jälgida

Üldhoolekande reform võib osutuda kulukamaks kui poliitikud lubadused.

Poliitikute juttu kuulates tundub üldhoolekande reformiga kõik hiilgavas korras ja kohe valmis olevat, aga kui lähemalt uurida, kipub kaunitest sõnadest ümbritsetud plaan kahtlaselt logisema.

Poliitikud on seekord üle erakonnapiiride ja valitsuste üksmeelsed. Pensioni eest on hooldekodukohta lubanud mitmed sotsiaaldemokraadid. Reformierakondlasest sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo teatas juba eelmise valitsuse ajal, et hooldekodus elav inimene tasub edaspidi majutuse ja toitlustuse eest ning kohalik omavalitsus hoolduskomponentide eest. See peaks teoks saama juba järgmise aasta keskel.

Selleks mõeldud rahast aga ei taha kuidagi välja tulla. Postimehe lihtsate arvutuste järgi paistab, et riigi kaukast välja mõõdetud summast ei piisa isegi pooleks sellest, mida kokku lubati. Kohalikud omavalitsused, kes lõpuks arve peaks tasuma, arvatagi ei taha oma muid kulusid kärpida, et elanikkonna vananedes aina kasvavaid hoolduskulusid katta.

Kui ka rahast lõpuks siiski piisab, napib tõenäoliselt hooldekodukohti. Näiliselt neid nagu oleks, tegelikult on aga mitmel pool pikad järjekorrad või siis jagub nii kalleid kohti, et neid hüvitama asudes läheks igasugune eelarve pauguga lõhki. Uute rajamine on ehitushinna tõusu tõttu kallis ja ajab hooldusteenuse hinna üles. Pealegi, kui hooldekodukoht muutub suuremale hulgale inimestele taskukohaseks, kasvab tõenäoliselt ka nõudlus nende arvelt, keda nende lähedased seni kodus on hooldanud.

Mida siis teha? Perekonnaseadus ütleb, et nende ülalpidamise kohustus, kes ise endaga toime ei tule, lasub vanematel ja lastel. Kohustus kehtib kuni matusekulude katmiseni, kui neid ei ole võimalik tasuda pärandist. Neil, kes juba jõudsid kergendatult hingata, et vähemalt osast kohustusest järgmisel aastal pääsevad, ei pruugi tegelikult päris nii hõlpsalt minna.

Riigi kaukast välja mõõdetud summast ei piisa isegi pooleks sellest, mida kokku lubati. Kohalikud omavalitsused, kes lõpuks arve peaks tasuma, arvatagi ei taha oma muid kulusid kärpida.

Sellisel kohustusel on pikk traditsioon läbi kõikvõimalike ühiskonnakordade. See on ennast ka õigustanud, nagu näitab paljude lääneriikide kogemus, kus on sellest kaugenetud. Kui lastel vanemate ees kohustusi pole, hakkab see rikkuma ühiskonna sidusust.

Iseseisvust pidid ülemöödunud kümnendi plaanide järgi tulevastele vanainimestele juurde andma pensionisambad. Nüüd, kus lisaks kolmandale ka teine pensionisammas on vabatahtlikuks muudetud, on sedagi lootust koomale tõmmatud – vabatahtlikul sambal on ilmselt vähem liitujaid kui kohustuslikul. Mis omakorda tähendab tulevikus suuremat hulka hooldust vajavaid pensionäre, kellele praeguses olukorras ongi lapsed ainus võimalus.

Postimehe hinnangul oleks aus öelda, et tegelikult selleks, mis lubatud sai, raha siiski ei jätku. Tõenäoliselt jääb see muidugi tühjaks soovituseks, sest lubadus pensioni eest hooldekodukoht anda on juba liiga kõlavalt välja öeldud ja valimised on liiga lähedal. See rong ilmselt enam ei peatu, leitakse siis sügisel riigieelarvet arutades selleks rohkem raha või mitte. Valijal tasub aga hoolega jälgida, mida lahked lubajad päriselt teevad. Ja targu loota lastele.