Tanki on reanimeeritud, ta pole hunnik suvalist vedelema jäänud rauda, vaid Venemaa kuritegude, agressiivse Russki mir’i ehe sümbol.
Meil on sellistest sümbolitest mälestused Tõnismäe Aljošaga. Tolle pronksmehe teisaldamine peaks meelde tuletama nii vigu, mida tollane valitsus olukorral eskaleeruda lastes tegi, kui ka väga otsustavat tegutsemist, kui see 27. aprilli varahommikul 2007 Kaitseväe kalmistule ära viidi.
Märksa uuem analoog on vastasseis Nõukogude sõdurite mälestussamba pärast Riias Võidu pargis, mis lähenes keemistemperatuurile tänavu 9. mai aegu. Lätlased otsustasid selle lammutada, võttes vastu seadusemuudatused seimis ja konkreetse otsuse Riia volikogus.
Narva puhul tuleb meil rõhutada, et tegemist pole kohaliku küsimusega, ammugi mitte kohaliku referendumi küsimusega, vaid riigi julgeolekuküsimusega.
Linnapea Katri Raik on Narva ja Eesti riigi seost selgitanud umbes nii, et kui mõni minister Narva visiidile tuleb, võtab ta endaga riigi kaasa, aga kui ta õhtul jälle Tallinna tagasi sõidab, läheb ka riik uuesti ära. Varsti tuleb järgmine minister, riik portfellis, aga vahepealsel ajal on narvakad omapäi ja üsna maha jäetud.
Tanki on reanimeeritud, ta pole hunnik suvalist vedelema jäänud rauda, vaid Venemaa kuritegude, agressiivse Russki mir’i ehe sümbol.
Sel nädalal käis Narvas riiki näitamas siseminister ja SDE esimees Lauri Läänemets. Kehvasti näitas. Raik ja Läänemets rõhutasid mitu korda, kuidas okupatsioonitanki küsimus tuleb lahendada seda väärtustavate narvakate jaoks «väärikalt». Siis möödus paar päeva, kui kas kellegi mahitusel või spontaanselt tuli mõnikümmend inimest tanki kaitsma, sest levis kuulujutt selle kohesest teisaldamisest.