JUHTKIRI ⟩ Ukraina ülesehitustööd varitsevad mitmed karid

Päeva karikatuur 04.08.2022 Foto: Urmas Nemvalts

• Eesti välispoliitika üks põhiülesandeid on hoida Euroopa tähelepanu Ukrainal
• Lääneeurooplaste Ukraina abistamise entusiasm võib raskuste tekkides vaibuda
• Sügise raskused jõuavad ka Eestisse, kui siin hakatakse valimisteks valmistuma

Eesti abi Ukraina Zõtomõri oblastile on kiiduväärt algatus, mis peaks olema eeskujuks ka teistele riikidele. Küsimus on muidugi, kui palju segab abi andmist ja paikajäämist reaalne sõjategevus.

Mõistagi tuleb aru anda, et välisminister Urmas Reinsalu visiit Ukrainasse on seotud ka tema püüdlusega olla pildil. Ent eesmärk on õilis ja Eesti otsus aidata näiteks üles ehitada raketirünnakus kannatada saanud 160-kohaline Ovrutši lasteaed on midagi, millest võiksid juhinduda ka teised.

Eesti välispoliitika üks põhiülesandeid pärast Krimmi okupeerimist ja annekteerimist Venemaa poolt 2014. aastal oli hoida lääne tähelepanu Ukrainal. Nüüd, pärast 24. veebruaril alanud Venemaa täiemahulist agressiooni on see ülesanne üksnes võimendunud.

Kuid Ukraina peal tähelepanu hoidmine ei tohi olla üksnes diplomaatia valdkonda kuuluv tegevus. Ukraina ülesehitusele õla alla panek teenib korraga mitut eesmärki – esmalt näitab see, et Eesti ei tee Ukraina abistamisel üksnes sõnu, vaid ka panustab reaalselt. Teiseks – ja see on võibolla tähtsamgi – võidab Ukraina. Just Ukraina riikluse ja iseolemise toetamine kõigiti on see hind, mida peame maksma oma vabaduse eest. Siin segunevad nii reaal- kui ka ideaalpoliitilised huvid.

Abiandmistegevust võivad varitseda mitmesugused karid. Sõda pole ju kaugeltki läbi ja mitte miski ei garanteeri, et Eesti ja teistegi riikide ülesehitusprojekte võivad tabada uuesti Vene pommid. Et sõja lõppu ei paista kuskilt, on väga raske kalkuleerida ka ülesehitustöö maksumust, seda nii kokkuvõttes kui ka igale panustajariigile eraldi.

Et sõja lõppu ei paista kuskilt, on väga raske kalkuleerida ka ülesehitustöö maksumust, seda nii kokkuvõttes kui ka igale panustajariigile eraldi.

Samas on Euroopaski Ukraina ülesehitustööga algust tehtud. Oma panuse on lubanud anda näiteks Euroopa Investeerimispank. Oluline oleks siinjuures, et ülesehitustöö oleks koordineeritud, mitte kaootiline, kus iga riik oma rahakotiga ukrainlasi abistama tõttab.

Lisaks, nagu me oleme korduvalt hoiatanud, võib lääneeurooplaste entusiasm Ukraina abistamise osas vaibuda. Tänanegi leht kirjutab kokkuhoiumeetmetest, mida kasutab Hispaania, et vähendada oma gaasi tarbimist. Sääraseid näiteid tuleb sügise jooksul kardetavasti veel. Sügise raskused jõuavad ka Eestisse, kus hakatakse järjest rohkem valmistuma järgmise aasta riigikogu valimisteks. Jääb näha, kui palju hakkab Ukraina abistamine olema valimiskampaania küsimus.

Reinsalu visiit toob esile teisigi sisepoliitilisi mõõtmeid. Esmalt muidugi küsimuse, miks pole sõja ajal Ukrainas käinud peaminister Kaja Kallas. Viimane on küll olnud välismeedias jõuliselt Ukrainat toetamas, kuid see sõnum oleks ilmselt veelgi jõulisem, kui Kallas teeks avaldusi näiteks Butšast või Kiievist.

Reinsalu aktiivsus vihjabki sellele, et nüüd, uue valitsusega võib tööjaotus pea- ja välisministri vahel teistsuguseks kujuneda, nii et välisminister võtab senisest aktiivsema rolli. Kaja Kallas aga saaks nii tegeleda rohkem koalitsiooni kooshoidmisega, mis tõotab kujuneda keeruliseks, arvestades Liina Kersna valimata jätmist riigikogu kultuurikomisjoni etteotsa ja algavat valimiskampaaniat. Ses mõttes polegi Reinsalu mööda maailma leekimine paha mõte.