Ivo Känd ⟩ Ristisammas on rahaikke monument

Vabadusõja võidusammas Foto: Raigo Pajula

​Eestlastel ei lähe asjad ausammastega hästi. Ükskõik, kas püstitatakse kliimasobimatu võõrstiilne klaasrist Tallinna, korraldatakse halenaljakas sambakarneval Viljandis või püüab skulptor samba sättida Tallinna lahte või koguni Saadjärve äärde.

 

Kõik me mäletame 2007. aastal Aljošaga juhtunut. Praegu oleme olukorras, kus Vene okupandid hävitavad Ukrainat, aga Narva jõe ääres suunaga Tallinna poole, seisab tank T-34, mille õige asukoht oleks Vaivara Sinimägede muuseumis. See on Eesti Vabariigi ja inimeste suhtes väljakutsuv ja solvav.

Võidupühal möödus 13 aastat meie esindussambal, Vabaduse väljakul seisval Vabadussõja võidusambal, mille puhul klaas pidi autorite idee kohaselt seostuma jääga, tuletades meelde, et Eesti on põhjamaa. Jääskulptuuri illusiooni pidi rõhutama monumendist kumav valgus... Paraku sai imeilu klaasilikule kõrgusele saatuslikuks, sest kohtusid arusaamatu rahakasutus, ebaõnnestunud konstruktsioon ja poliitiline arrogants. Kas nüüd juba üle tosina aasta probleeme tekitanud ristisamba üle naerda või nutta oleneb sellest, kui isiklikult me maksumaksjana seda olukorda võtta oskame.

Kõik, mis toona viltu minna sai, läkski: kiirustamine, tehnilised mured, tšehhi klaasitootjate saamatus, hoomamatu eelarve, ideoloogilised konfliktid. Tänaseks on rahvas selle laristamise asjus juba immuunne.

Meenutame, kuidas kõik oli. «Kes oskab teha nii, et ilus oleks!» oli tollal esimene mõte. Nii küsiti nõu aastast 1881 Soomes klaasitööstusena tegutsenud Iittalast. Sealt vastati, et enne poolt aastat on mõeldamatu. Kahjuks ei jõudnud füüsikust kaitseministrile Jaak Aaviksoole kohale Iitala sõnum, et ainuüksi klaas taheneb kuumast peast valatuse järel pool aastat, et pragusid sisse ei tuleks. Aga meil on ju kiire, tammus toonane kaitseminister jalalt jalale ja läks tšehhide juurde.

Paraku sai imeilu klaasilikule kõrgusele saatuslikuks, sest kohtusid arusaamatu rahakasutus, ebaõnnestunud konstruktsioon ja poliitiline arrogants.

Probleemid algasid projekteerimisest ja jätkusid ehitise kvaliteedi kontrolliga. Alates 2007. aasta ideekonkursist on samba püstitamine ja hooldamine läinud maksma juba peaaegu kümme miljonit eurot! Kulud sõltuvad kavandatud töödest. Vajalikud remonttööd planeerib Riigi Kinnisvara AS lähtuvalt hoolduskavast ja objekti seisukorrast koostöös kaitseministeeriumi valitsemisalas asuva Eesti sõjamuuseumi – kindral Laidoneri muuseumi kui objekti omanikuna. Need on kuivad faktid.

Eestlased kui taltsalt töökas rahvas maksab seda tölplust nagu püsikorraldusega trahvi: vahetame järjest värvi muutvaid klaaspaneele, silikoonitame ja kuulame pikki monolooge LED-tehnika valgus-imedest ning otsime ausamba seest vahelduvvoolu – vahel on ja vahel pole – ja niimoodi juba 13 aastat. Kutsutud ja seatud on saanud selle probleemse rajatise haldamise ja serveerimise käigus kogu oma palga auga välja teenida.

Püsikorraldus põhiseadusse?

Lühiülevaade võidusamba remondist näitab, et põhiseadusesse tuleks sisse viia parandus «Vabadussamba järjekordse remondi peatükk». Rahandusministeeriumi ülevaatest sambaga seotud halduskulude kohta selgub, et viimastel aastatel on rajatise hooldamiseks kulunud keskmiselt 180 000 eurot aastas. Pärast samba valmimist aastal 2009 ilmnesid vead, mille parandamiseks kulus 2009.–2011. aastal 800 000 eurot. Ligi 8,5 miljonit eurot maksnud sammas neelas 2016. aastal ilma käibemaksuta 125 823 eurot.

Aastatel 2018–2020 on hooldustööde summad varieerunud 128 000-st 298 000 euroni. 2018. aasta remonttööd küündisid 237 640 euroni, siis toimus risti klaasdetailide vahetus. 2021. aasta suurem töö oli monumendi tagaseina valgustite vahetus maksumusega 49 345 eurot. Aastatel 2022–2025 kasvavad hoolduskulud sambale 79 349 kuni 84 226 euroni. Summade puhul on võetud arvesse võimalikku tarbijahinnaindeksi kasvu ja ootamatuid töid, kuid pole kindlust, et hoolduskulud ei kasva aastate lõikes veelgi, kuna need ei sisalda remonttöid...

2022. aasta riigieelarve eelnõu seletuskirjast selgub, et sõjamuuseumi eelarvesse on planeeritud seoses valguse- ja automaatikalahenduse kaasajastamisega 600 000 eurot, sest saab läbi valgustite eluiga. Möödunud suvel teatas Eesti sõjamuuseumi infojuht Sandra Niinepuu: «Remonttööde arveldamisel avarii- ja plaanilisi töid ei eristata ning eelarvekärped Vabadussõja võidusamba haldust ei puuduta.» Seega on niigi kallis hoolealune veel ka kärbetest prii!

On mõttetu tellida võõraid hinnanguid, kui meil on kompetentsed ehitusspetsialistid, kes on kursis ehitusmaterjalide käitumisega just meie kliimavöötmes.

Lahendus oleks pöördumine eksperthinnangu saamiseks ehitusinsenere koolitava Tallinna Tehnikaülikooli poole. On mõttetu tellida võõraid hinnanguid, kui meil on kompetentsed ehitusspetsialistid, kes on kursis ehitusmaterjalide käitumisega just meie kliimavöötmes. Tasuks uurida, miks klaas muudab värvi – ja seda juba nii lühikese ajavahemiku järel: kas see on ehk seotud kondenseerumisega? Kui samba sees tekib niiskus, siis see mõjutab klaasi eluiga – eriti talvel temperatuuri kõikumisel. Kas samba sees õhu tsirkuleerimiseks loomulik ja sundventilatsioon on piisav? Hermeetilise katte puhul oleks olukord teine. Paneelide vahed on tihendatud, kuid tihendid ju «väsivad» ning see eeldab plaanilist tihendite vahetust. Selleks tuleb ju kogu sammas aeg-ajalt lahti võtta! Aastatega klaas vananeb (pleegib, muutub tuhmiks) – kui on vaja vahetada mõni plaat uue vastu, siis need erinevad teistest. Kas sel juhul on mõeldud kõik plokid vahetada, kas on olemas täiskomplekt varuplokke? Milline oli/on esindusmonumendi elektritöid teinud firma tase – LED-tehnikat saab tegelikult vee eest kaitsta ja kasutada isegi sügaval vee all. Avalikult teatatakse, et lambid põlesid läbi ülekoormuse tõttu. Sellisel juhul oli valesti arvutatud tarbimisvõimsus. Alati on võimalik klaaspaneelid välja vahetada marmorplaatide vastu, siis jääb ära ka puhastus-hooldus.

Rainer Sternfeld, üks neljast samba autorist, on öelnud: «Olime siis kõigest 24-aastased, tegime vigu ning tšehhid petsid meid. Hädad tulenesid projekteerimise ja projektijuhtimise kogenematusest. Probleemid on tingitud ühest asjast – klaasist.» (Postimees 30.11.2018)

Rajame tõelise Vabadussamba!

Hukka mõista on kordades lihtsam kui mõista. Püüdsid ju riigiisad võlga vabadussõdalaste ees likvideerida ja kiirustati põhjendusega «kui nüüd ei tee, siis jääbki püstitamata». Sellel mõtteviisil on oma tagajärg – keegi ei tunne end poliitikute loodud lahenduse tõttu hästi. Valija tarkus on tulevastel valimistel hääletada nende poliitiliste jõudude poolt, kes mõistlikult säästliku tervikpaketi osana tunnistavad, et Vabadussõjas langenud väärivad probleemideta mälestusmärki ja loovad uue – mitte nii innovaatilise ja uudsusele pretendeeriva ning lisaks valesse kliimasse eksinud klaasist risti, vaid meile omase, Eesti riigiga tegelikult seonduvaga.

Tuleks lõpuks teha ratsionaalne otsus ja üks kallis kuluallikas asendada, kasvõi sedasi, et iga eestlane annetab ühe euro ning mõni Eesti skulptor teeb tehnoristi asemele Eesti kliimavöötmesse sobiva monumentaalskulptuuri Eestimaa looduslikest materjalidest.

Hea, et Viljandi linnavalitsus jõudis lõpuks otsusele Jaak Joala ausamba suhtes. Kogu see lugu oli otsustamise ja otsustamatuse tragikomöödia, kaotaja oli tagasihoidlik Jaak ise.

Ees aga ootab diskussioon Tammsaare parki rajatava Konstantin Pätsi massiivse pea suhtes…

Autor ei esinda artiklis oma tööandjat, vaid väljendab isiklikke vaateid.