Rein Ruutsoo ⟩ «Narva vabastamise» ideoloogia põhineb põlisrahva alandamisel

Rein Ruutsoo Foto: Stanislav Moshkov

Võib-olla olen midagi valesti meelde jätnud, aga olen seni teadnud, et vabadus on eelkõige inimestega, kodanikuõigusliku staatusega seotud mõiste. Territooriumite vabadusest ja vabastamisest on põhjust kõnelda üksnes eeldusel, et selle põliselanikud, neil aladel elavad inimesed on sellega nõus ning suveräänsed oma tuleviku ja staatuse üle otsustama. Alates 1940. aasta 17. juunist, kui okupatsioonivägede tankid linna üle ujutasid, pole olnud põhjust kõnelda ei «vabadusest» ega «vabastamisest», kirjutab Tallinna ülikooli emeriitprofessor Rein Ruutsoo.

Narva põliselanikele tähendas Nõukogude okupatsioonirežiimi naasmine 1944. aasta suvel ilma jäämist vähestestki veel alles jäänud kodudest, põlisasukate «vabastamist» nende kodulinnast. Narva tänaseil asukail, režiimi loodud tühiku täitnud, suuresti organiseeritult sisserännanu osalistel, kustutati teadvusest (isegi kalmistuid hävitades!) kõik, mis meenutas tõsiaja, et Narva oli olnud Eesti linn. Sovetiinimestel ei tekkinud küsimust, miks on eestlasi Narvas üksnes käputäis. Isegi Narva muuseumi töötajad – võisin selles ise kümmekond aastat tagasi veenduda – ei tea (või teevad näo, et ei tea), et Narva taasvallutamise järel polnud põlisnarvalastel enam võimalik oma koju tagasi pöörduda. Vabastajad leiutasid, muidugi salajaste eeskirjade täitmiseks, kõikvõimalikke takistusi.

Okupatsiooniaastail juurutatud «vabastamise» iga-aastase tähistamise peamine eesmärk oli vallutuse rituaalne põlistamine.