Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar
Saada vihje

Bogáta Timár Orbán on muutnud Ungari kergelt fašistlikuks riigiks (32)

Copy
Ungari peaminister Viktor Orbán.
Ungari peaminister Viktor Orbán. Foto: GABRIEL BOUYS/AFP/SCANPIX

Orbán suutis meie halvimaid omadusi ära kasutades Ungari ühiskonna tõvestada, nii et see on praeguseks muutunud kergelt fašistlikuks riigiks. Sellega on nakatunud isegi need, kes iseenesest on süsteemile vastu. Ükskõik kuidas keegi ka ei püüaks end režiimi eest kaitsta, mõjutab ümbritsev ühiskond teda paratamatult, kirjutab soome-ugri filoloog Bogáta Timár.

Mulle meeldib olla ungarlane Eestis. Kaks ja pool aastat pärast siia kolimist olen end alati oodatuna tundnud. Eestlased hindavad minu jõupingutusi nende keele ja kultuuri õppimisel ning suhtuvad minusse sageli ka kui vennasrahva esindajasse. Paljudel, eriti vanema põlvkonna seas, on Ungariga meeldivaid assotsiatsioone ja mõnikord koguni hämmastavalt põhjalikke teadmisi, ning peaaegu kõigil on kas või mingid õpikutest pärit teadmised Ungari ajaloost. Mis on väga meelitav. Jah, ma olen ehtsa guljaši, ratsanike, vabadusvõitlejate ja kapten Tenkeši rahvusest, ning jah, minu keeles tähendab gumimatrac kummimadratsit.

Aga teine asi, mis minu rahvusest rääkides pidevalt esile kerkib, on poliitika. Eestlastel puudub üldiselt see alandav toon, mis enamikul lääne inimestel ja ameeriklastel selles küsimuses oleks, kuid nad küsivad siiski: mis juhtus Ungariga? Mis seal toimub ja miks?

Ma hindan eestlaste siirast muret, mis on maailmas mõnevõrra ainulaadne. See on justkui kaugete sugulaste mure ekstsentrilise onu pärast, kellele nad võib-olla kunagi lausa alt üles vaatasid. Nüüd aga tundub, et ekstsentriline onu on muutunud kibestunud, paranoiliseks, vandenõuteooriaid levitavaks internetitrolliks, kelle läheduses on ebamugav olla. Vaid mõned päevad tagasi, 23. juulil tegi Viktor Orbán oma iga-aastases kõnes Tusványosis, Transilvaanias, märkusi rassilise puhtuse, rasside segunemise patu ja lääne lagunemise kohta, mis paneks isegi Varro Vooglaiu punastama.

Tagasi üles