Lauri Vahtre ⟩ Punamonumendid on valed algusest peale

Postimehe arvamusliider, poliitik, ajaloolane, kirjanik, stsenarist ja tõlkija Lauri Vahtre. Foto: Sander Ilvest

• Mälestusmärke püstitatakse, et mäletataks ja austataks
• Punamonumendid püstitati valedel tingimustel
• Narvas pole võim veel päriselt vahetunud

Miks üldse püstitatakse mälestusmärke ehk ausambaid? Esmapilgul tundub, et vastus, ehkki mitmeharuline, on põhijoontes lihtne: selleks, et mäletataks ja austataks. Miks peaks mäletama? Selleks, et mälestus järelpõlvi õpetaks, innustaks ja ühendaks. Võib-olla millegi eest ka hoiataks. Ja näitaks, milliseid väärtusi peab au sees see ühiskond, kelle maalapil mälestusmärk asub, kirjutab ajaloolane Lauri Vahtre (Isamaa). 

Kuid väärtused teatavasti muutuvad. Võib tekkida olukord, kus mingi isik elas oma elu nii, et tema muldasängitajad pidasid seda mäletamisväärseks, aga kaugem järelpõlv näeb tema pärandit juba teisiti. On ta siis mäletamist väärt või mitte?

Selle küsimuse või õieti kategooriliselt eitava vastuse on oma lippudele maalinud need, kes hävitavad monumente Ameerikas. Näiteks George Washingtoni oma, põhjendusega, et ta olla olnud orjapidaja. Selle loogika järgi tuleks prantslastel kõrvaldada ka Napoleoni ausambad, sest tema oli kindlasti suur sõjakurjategija, venelastel Peeter I omad, sest Peeter rikkus vahetpidamata inimõigusi, ja inglastel Churchilli omad, sest kui Churchill muud kurja ei teinud, siis siseruumides sigarit suitsetas ta kindlasti.

Peaks olema selge, et selline lähenemine on absurdne ja sellest saab aru igaüks, kes pole just fanaatiline kultuurimässaja. Tähtis on, mida inimene tegi omas ajas ja teda ei saa mõõta tänaste mõõdupuudega. Helsingis seisab kuulsa pikamaajooksja Paavo Nurmi kuju. Tema isiklike rekorditega, mis olid ühtlasi maailmarekordid, ei pääseks täna olümpia lähedalegi. Torunis seisab Koperniku kuju. Mis ta ära tegi? Ütles, et Maa tiirleb ümber Päikese. Seda teab ju igaüks. Kas tuleks need ausambad maha võtta?

Siinkohal takerdub vist isegi kultuurimässaja ja kuni ei õnnestu kindlaks teha, et Kopernik käis hilisõhtuti Krakowi kõrvaltänavatel naisi ahistamas, võib tema kuju seista. Kuid kindral Leed või Washingtoni see ei päästa, nende üle on kohut mõistetud ja nad on leitud süüdi olevat – tänaste normide rikkumises. Otsekui olnuks Leel ja Washingtonil võimalik elada omas ajas tänaste normide järgi. Aga keda see huvitab.

Nüüd aga tekib küsimus Eesti punamonumentide kohta. Või õieti monumentide püstitamise ja mahavõtmise ajaloost Eestis. Kogemusi on kuhjaga. Oli Peeter Tallinna keskväljakul, tuli uus võim ja teda enam ei olnud. Oli «Poiss» Reaalkooli kõrval, tuli uus võim ja teda enam ei olnud. Tuli vana võim tagasi ja tagasi tuli ka «Poiss». Nüüd küsitakse: kui kuju peaks püsti seisma vastavalt sellele, mida mõni mees või naine tegi justnimelt omas ajas, siis ei tohiks poliitilised muutused ju mälestusmärke ohustada? Või isegi väärtushinnangute muutused? Fakt, et inimene tegi omal ajal ära midagi heas mõttes silmapaistvat, jääb ju püsima ikka ega sõltu sellest, mis me hiljem tema pärandist arvame?

Punamonumendid ei väljendanud selle ühiskonna väärtushinnanguid, kelle maa peal nad kõrgusid, nad ei õpetanud, innustanud ega ühendanud.

Jah, teoreetiliselt küll, ainult et Eesti punamonumente see ei puuduta. Nemad on «valed» algusest peale. Valed selles mõttes, et nende puhul ei ole täidetud ükski ausamba püstitamise loomulik tingimus. Nad ei väljendanud selle ühiskonna väärtushinnanguid, kelle maa peal nad kõrgusid, nad ei õpetanud, innustanud ega ühendanud. Nad deklareerisid vaid võõrast ülemvõimu, olid selle märgiks, ähvardasid, näitasid meile piltlikult öeldes rusikat, ning nii ongi täiesti loogiline, et võimu vahetudes nad kõrvaldatakse. Võimusümbol oli ka pronkssõdur, ehkki seda püüti kõigest väest «ümber mõtestada», võimusümboliks ta jäi ja võimusümbolina ta maha võeti. Miks sellega nii kaua aega läks, on iseküsimus.

Iseküsimus on ka Narva tank. Tõik, et sellega üldse mingi probleem on, ei näita mitte Katri Raigi saamatust või venemeelsust, vaid lihtsalt seda, et Narvas pole võim veel päriselt vahetunud. Oleks ta vahetunud, poleks ka tanki. Pole üldsegi selge, kuidas on siit targem edasi minna – kas otse või ringi. Pronkssõduriga mindi otse ja nüüdseks pole kahtlust, et õigesti tehti. Kuni ta püsti seisis, jäi segaseks, kas võim ikka on vahetunud või mitte. Mahavõtmise järel on see asi klaar. Aga Narva tank? Kas kutsuda kraana või keskenduda hoopis Narva vanalinna ülesehitamisele, lootuses, et inimpõlve möödudes muutub see vallutaja sõjamasin taastatud vanalinna läheduses nii kohatuks, et narvalased ta ise maha võtavad?

Viimasel juhul tekib paraku uus küsimus: kuidas seletada tanki olemasolu endale ja teistele kuni selle õnneliku päevani? Et, näete, meil on siin selline omamoodi vabaõhumuuseum nimega Narva, kus mängitakse Nõukogude aega? Mis oleks jällegi solvav neile tuhandetele narvalastele, kelles nõukanostalgia täielikult puudub ja kes sooviksid, et ka Narvas elataks nagu Euroopas. Head lahendust seega polegi.

PS! See koht, kus punavägi üle jõe murdis, võiks kuidagi tähistatud olla ka tanki äraviimise korral. Siis oleks tegemist hoiatusmälestusmärgiga, umbes nagu Londonis asuv monument, mis meenutab suurt, suurema osa linnast hävitanud tulekahju 1666. aastal.