Renditõuks, -jalgratas ja -auto teevad bussile-trammile kes lühema, kes pikema puuga ära. Võitja on ühistranspordist umbes kolmandiku kiirem.
Eks ühistranspordi hädad ole tegelikult juba ammuilma teada. Tasuta ühistranspordis aastaid kestnud valideerimine pole meid kuskile viinud. Suur osa ühistranspordiliine on heal juhul mõne kosmeetilise muudatusega jäänud samaks juba Nõukogude ajast, linn aga on muutunud. Ühelt liinilt teisele ümber istumine ei taha pahatihti klappida, mõnelgi puhul väljuvad suuresti samal marsruudil sõitvad bussid alguspeatusest peaaegu korraga. Ja tõsisesse linna kuluks muidugi ära ka kiire rööbastransport.
Seejuures, ega testis poodiumikohale jõudnud transpordivahenditega ka Tallinnas asjad korras ole. Autodega loomulikult on, neile on jäetud kõik võimalused, olgugi liiklus hommikul või õhtu hakul mõnes kohas veidi aeglane. Kes on mõnes miljonilinnas elanud, see teab, et Tallinna ummikuid ei anna sealsetega võrreldagi. Viimastel päevadel kõlanud Kalamaja elanike kurtmine on tingitud hoopis teisest probleemist – selle omaaegse aguli tänavavõrgustik on nii vana, et lihtsalt pole autoliikluseks mõeldud.
Seal, kus võimalik, on aga sõidukite jaoks tehtud pea kõik. Piisab katsest ületada Liivalaia tänavat, et näha, kuidas kõik fooritsüklid on optimeeritud autojuhtide tarbeks – jalakäija jääb paratamatult mõnele ohutussaarele toppama. Mõni ehk pärib sel kohal, kas siis autodele tuleks tipptunnil suurem ummik tekitada, et jalakäijad otse üle tänava saaks. Sellele oleks mõistagi loomulik vastuküsimus: miks mitte?