Jüri Raidla ⟩ Eestil on võimalik saada 21. sajandi demokraatliku maailma mudelriigiks

Lisaks suurepäraselt toimivale põhiseadusele ja heal tasemel e-riigile tuleb sinna juurde panna ka riigireformi komponent, leiab advokaat Jüri Raidla. Foto: Urmas Luik/Parnu Postimees

Advokaat Jüri Raidla on üks kehtiva põhiseaduse loojatest ning üle tosina aasta aktiivselt võidelnud riigireformi eest. Riigireformi vajalikkust kinnitasid riigikogus esindatud erakonnad toetusallkirjadega enne 2019. aasta valimisi, kuid siiani ei ole see veel käima läinud.

Jüri Raidla on siiski mõõdukalt optimistlik, sest näeb riigireformis võimalust kujundada Eestist tõeliselt inimkeskne riik, mis võiks olla hea eeskuju igale demokraatlikule maale. Selleks annavad kindlust juurde nii õnnestunud põhiseadus kui senised e-riigi saavutused. Nädal pärast põhiseaduse 30. aastapäeva Postimehele antud intervjuus rõhutas ta, et meie põhiseadus annab Eesti riigile head instrumendid lahendada kõik fundamentaalsemad probleemid, sealhulgas järjest enam tähelepanu keskpunkti jõudvad vajakajäämised riigijuhtimise stabiilsuse säilitamisel.

Olete korduvalt kinnitanud, et meie põhiseadus on väga õnnestunud ning olnud meie riigile ja rahvale väga kasulik. Kuidas meil siis nii hästi läks?

Põhiseaduse loomisel võtsime lähtealuseks paar olulist põhimõtet. Üks oli vanade ja mudelina endiselt elujõuliste põhiseaduste eeskuju, mille hulka kuulusid loomulikult Eesti Vabariigi esimese iseseisvusperioodi põhiseadused. Kuid ka siin pidi tegema väga teadlikke ja läbimõeldud valikuid. Mõned nn vanema põlvkonna põhiseadused on hästi üldised ja mõeldud pigem põhimõtete alustekstina ning on otse kohtus kohaldamiseks piiratud võimalustega. Kuna alustasime kogu õigussüsteemiga nullist, siis püüdsime põhiseaduse kujundada niipalju kui võimalik selliselt, et see oleks vajadusel ka kohtus kohaldatav, täitmaks võimalikke lünki teistes seadustes. Lisaks rahvuskultuurilisele tähendusele, mida põhiseadus endas kannab, on ta osutunud ka igati tõhusaks regulatsioonide kogumikuks. Põhiseadus võimaldas Eesti elu edukalt korraldada ka siis, kui ülejäänud seadusandlik baas oli alles toores. Kui poliitiline üleminek tipnes Eestis 1991. aasta 20. augusti otsustega, siis õigusliku ülemineku «lõppu» saame lugeda alles 1. juulist 2002, mil jõustus võlaõigusseadus. See oli viimane oluline seadusandlik klots uues õiguskorras.