Juhtkiri ⟩ Vene-Saudi naftabasaar tuleb Eestis karmilt kinni panna

Päeva karikatuur, 29. juuli. Foto: Urmas Nemvalts

• Vene transiit Eestis pole praegu enam pelgalt majandusküsimus, vaid see on moraaliküsimus
• Vene masuudi ja kütteõli liikumisel Saudi Araabiasse võib Eesti olla vahejaam
• Surve Eesti kasutamiseks Vene naftaäri tagahoovina on suur

Mõni aasta tagasi hurjutasid mõned suurettevõtjad – ärme siin nimesid nimeta –, kuidas me ei tohi Vene-vastast liini ajada. Kahetseti, et idatransiidi osakaal väheneb, sest Vene kaup on leidnud lahkema tee Lätti ja Luuga-Jõesuusse ehk Ust-Lugasse.

Millenniumivahetusel nähti Vene transiidis vaat et Euroopa piiririigi majanduse lipulaeva ja suurimat ärivõimalust. Õnneks muutus kõik sammhaaval ja kui saabus aeg lääneriikidel Venemaale karmid sanktsioonid kehtestada, oli Eesti majandus Venemaast silmapaistvalt lahti haagitud.

Vene transiit Eestis pole praegu enam pelgalt majandusküsimus, vaid see on moraaliküsimus – negatiivselt hinnatud ja taunimisväärne. Siiski läheb Vene naftasaaduste ost ja müük otseti sanktsioonide alla alles selle aasta lõpus.

Sestap on võimalik ja tõenäoline, et Vene masuudi ja kütteõli liikumisel Saudi Araabiasse võib Eesti olla vahejaam, nagu on osutanud Reuters. Reutersi väitel on Vene masuudiäri Saudi Araabiasse viimastel kuudel kolmekordistunud ja suurem osa sellest käib läbi Eesti.

Meil pole mingit alust eeldada, et Reuters eksib. Samal ajal pole ka alust eeldada, et mõni meil tegutsev sadamaoperaator, nafta- või logistikaettevõte hakkaks riskima Venemaale kehtestatud sanktsioonide rikkumisega. Küll aga käib meil praegu ja on ajutiselt hoogugi saanud äri, millel pehmelt öeldes on jälk maitse man.

Mikk Salu kirjutatud loost selgub, et ka juhul kui Sillamäel tegutseva kütuseterminali juhataja aimab, kuhu Ust-Lugast toodud nafta nende vahejaamast edasi viiakse, ei ütle ta seda välja. Või nagu Aarto Eipre osutab, isegi kui võib aimata, et see läheb suuremate tankeritega Saudi Araabiasse, ei tohi ta seda ütelda.

Meil käib praegu ja on ajutiselt hoogugi saanud äri, millel pehmelt öeldes on jälk maitse juures.

Postimehes ja meie lugejates tekitab selline olukord nõutust ja halvakspanu. Kellega me õieti ühes paadis oleme? Kas saudidega, kelle võimuses on naftapuudust maailmaturul leevendada, kuid kes selle asemel tulevad oma OPEC+ liitlasele Venemaale appi selle naftatooteid kokku ostes? Või oleme hoopis Moskva poolel, kes otsib Eestis võimalusi, et talle osaks saanud piirangutest mööda hiilida?

Milline kaup ja kui suurtes kogustes Eesti terminalidest läbi käib, pole avalikult teada, kuid põhimõtteliselt ei jää see saladuseks. Siit ka lootus, et sanktsioonid hakkavad tööle.

Keerulisem on laevalt laevale pumpamisega, mistap peaksime eriti mõtlema sellele, et suudaksime sanktsioonide kehtima hakates sellist tegevust täielikult kontrollida. Tuletame ka meelde, et ohtlike kütuste avamerel laevalt laevale ümberlaadimine on Eesti vetes keelatud.

Surve Eesti kasutamiseks Vene naftaäri tagahoovina on muidugi suur, sest paljud laevad ei saa ega taha enam Vene sadamatesse sisse sõita, eriti kuna neil puudub kindlustusfirmade kate.

Venemaale on sanktsioonid kehtestanud lääs, mitte kogu maailm. Venemaa tegevuse Ukraina mõistab väärtuspõhiselt hukka lääs, mitte Saudi Araabia. Seega peab meil olema meelekindlust üle elada sanktsioonidest tingitud ebamugavused ja Vene-Saudi naftabasaar Eesti sadamates ühemõtteliselt kinni panna.