Sarah Kruusmaa ⟩ Lavrov käis Aafrikas rääkimas, kuidas Venemaa pole kedagi koloniseerinud

Vene välisminister Sergei Lavrov jalutamas Uganda presidendi Yowerei Museveniga 26. juulil Entebbes. Foto: Postimees

• Kuna Lääs Kremliga tegemist teha ei soovi, on Moskva otsustanud pöörduda kolmanda maailma poole
• Lavrovi jutt on kenasti vastu võetud ja külastatud riikide juhid ei tundugi Kremli peale kurjad

Suvi on ikka üks suur ringreiside aeg. Saudi Araabia kroonprints Mohammed bin Salman väisab üle mitme aasta Euroopat, Ursula von der Leyen saabus äsja Aserbaidžaanist, Joe Biden naasis Lähis-Idast, Macron ja Lavrov on lõpetamas paralleelset väljasõitu Aafrikas, kirjutab arvamustoimetaja Sarah Kruusmaa.

Eks igaüks sõida visiidile kindla eesmärgiga, et millegi või kellegi võrra rikkamana koju naasta. Mida tugevamalt pitsitab Venemaa agressioonist tulenev energia- ja näljakriis, seda olulisem on eri kontinentidelt leida uusi liitlasi, äripartnereid, konkreetseid tehinguid, äraleppimist vms. Seetõttu on täiesti mõistetav, miks näiteks von der Leyen tahab järsku sõbraks saada Aserbaidžaani presidendiga ja miks Saudi Araabia prints on äkitselt Euroopasse oodatud.

Kuna lääs Kremliga tegemist teha ei soovi, on Moskva otsustanud jõudumööda pöörduda kolmanda maailma poole. Lavrovi ekskursioon ja teatud Aafrika riikide Putini-lembus on rajatud varem väetatud pinnale, mida iseloomustavad Wagneri grupp, vilja, turismi ja relvade import, miljardi dollari projektid Egiptuses jne. Lisades loetellu ka asjaolu, et 1960. aastatel, mil Aafrika riigid riburada pidi kolooniastaatusest lahti said, oli NSVL esimeste seas, kes Aafrikat väisas ning sinna kommunismi ja andameid viima asus, kõlab praegune ringreis paljulubavalt. Enam kui poole sajandi tagust sõprussuhet ja ühist koostööd meeldis Lavroviga kohtudes meenutada näiteks ka Uganda presidendil Yoweri Musevenil.

Lavrovi ekskursioon ja teatud Aafrika riikide Putini-lembus on rajatud varem väetatud pinnale, mida iseloomustavad Wagneri grupp, vilja, turismi ja relvade import, miljardi dollari projektid Egiptuses jne.

Paistab, et seni ongi Lavrovi jutt, kuidas nemad pole eales kedagi koloniseerinud ja kõikides Aafrika hädades on süüdi «kollektiivne lääs», kenasti vastu võetud ja külastatud riikide juhid ei tundugi Kremli peale kurjad olevat. Seda tõestavad ka Macroni eilsed näpuvibutused Kamerunis ja asjaolu, et seni pole Aafrika riigid Moskva-vastaste sanktsioonidega ühinenud.

Selge on see, et lääs on kohustatud senisest põhjalikumalt tegelema Aafrikas kuulutatud valede tagajärgede ja nende ennetamisega. Samas ei tasu aga alahinnata Aafrika riikide isiklikke huve ja soovi jätta endale manööverdamisruumi. Näiteks ehkki Egiptus sõltub vilja impordi puhul pea täielikult Venemaast ja Ukrainast, on kaheldav, et Kairo kavatseks loobuda USA toetusest.

Erinevalt ülejäänud poliitilisest raskekahurväest, kes praegu väljamaal ringi sõites reaalseid kokkuleppeid sõlmivad, on Kreml saatnud Lavrovi pidama Aafrikasse didaktilisi kihutuskõnesid koloniaalajaloost ja ohvridiskursusest. Millist kasu sellest Kremil reaalselt on võimalik lõigata, näitab vaid aeg. Seni paistab aga, et võidud, mida Moskva päriselt ihkab – olgu need siis sanktsioonide alused kaubad, võimalus sõita Rooma puhkama või endale saada lõunanaabri territoorium –, asuvad mujal kui Aafrikas.