JUHTKIRI ⟩ Valitsusvahetus pidurdas keskmaa õhutõrje hanke?

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

• Õhutõrje võimekuse saavutamine 2025. aastaks nõuab mitme järjestikuse valitsuse pühendumust
• Keskmaa õhutõrjet pole aga koalitsioonileppes otseti mainitud
• Venitamine ja ajakaotus on Ukrainas toimuva näitel lubamatu

Talvel Ukrainas alanud sõda pani Eesti eelmise valitsuse lappima kaitsevõime auke, mis varem olid aastaid unaruses. Märtsis tehti otsus saada keskmaa õhutõrje võimekus 2025. aastaks ja kulutada selleks 350 miljonit eurot. Kohe olgu öeldud, et selle summaga suudame pakkuda kaitset vaid Harju- ja Raplamaa suurusele maa-alale.

Mõistetavalt oli tegemist otsusega, mis eeldab mitme järjestikuse valitsuse pühendumust. Toona polnud aga sugugi teada, et esimene valitsusevahetus tuleb juba mõne kuu pärast ja vähem kui kaheksa kuud enne korralisi valimisi.

Kaitseministeeriumile jäeti märtsis neli kuud aega, et koostada plaan ja võimalikud ostuvariandid valitsuse ette viia. Ministeerium on selle tööga hakkama saanud ja on hankeks valmis, kuid selgub, et valitsusevahetus andis Eesti otsustusvõimele ikkagi tagasilöögi. Nimelt on peaminister praegu puhkusel ja halvemal juhul võib rahastusotsus venida kuni ajani, mil valitsus tuleva aasta riigieelarve lukku lööb.

Tegemist on ju ennekõike olulise kuluotsusega, millel peab olema kate. Uus koalitsioon pidas meil vahevalitsuse saamiseks pool suve pingelisi läbirääkimisi ja sõlmis mitmesugustest kululubadustest pungil koalitsioonileppe.

Usute või mitte, aga keskmaa õhutõrjet polegi koalitsioonileppes otseti mainitud, selle asemel kõlavad üldised fraasid võimearendustest. Postimees tahab väga loota, et õigus on uuel kaitseministril Hanno Pevkuril, kes ütleb, et kõik peab ja eelmise valitsuse otsusega minnakse edasi.

Sündmused Ukrainas näitavad, milline tähendus on sõjas õhutõrjel, sealhulgas meil seni puuduval keskmaa õhutõrjel.

Olukorrale annab vürtsi see, et juuni lõpus leppisid Eesti ja Läti kaitseminister Madridis NATO tippkohtumisel kokku õhutõrjevõimekuse soetamise ühishankes, mida veab Eesti riigi kaitseinvesteeringute keskus (RKIK). Kahe riigi ühishange ongi väga mõistlik otsus, aga see tähendab ka, et iga pidurdusega, mis meil tekib, veame ühtlasi alt lõunanaabrit.

Kui Eesti jokutaks hankeotsusega septembri viimase päevani, kuni tuleva aasta eelarve valitsusest riigikokku liigub, siis jookseks see juba kokku Lätis 1. oktoobril toimuvate valimistega. Ja mine siis tea, millal seal uus valitsus sünnib ja mis talle mõttesse tuleb.

Tegemist on muidugi teoreetilise ja ilmselt ebatõenäolise spekulatsiooniga, aga venitamine ja ajakaotus paistab siin lubamatu.

Sündmused Ukrainas näitavad, milline tähendus on sõjas õhutõrjel, sealhulgas meil seni puuduval keskmaa õhutõrjel. Vene agressor teeb arvukaid ohvrirohkeid õhurünnakuid, kuid enamasti kaasneb nende teadete tagaplaanil info sellest, kui palju vaenlase rakette on ukrainlased õhutõrjesüsteemide abil kahjutuks teinud. Need aga ei tähenda üksnes terveks jäänud hooneid, vaid ka ühemõtteliselt päästetud inimelusid.

Sõda kohustab meid enesekaitsele, sest miski ei ennusta, et Venemaa ind sõdida niipea lõpeb. Isegi nende kaotuse korral Ukrainas tuleb arvestada, et sõda on muutunud praeguse Venemaa režiimi püsimise ja enesealalhoiu vahendiks. Süttiva bensiinivaadi kõrval elades pole meil õigust aega kaotada.