Rait Kondor ⟩ Keskenduda tuleb investeeringutele, mitte kuludele

Analüütik ja väikeinvestor Rait Kondor Foto: Anno Proosvelt

• Laenusid ei pea kartma, need elavdavad investeeringuid
• Erinevalt inimese elueast on riigi eluiga lõputu

Eesti ei ole enam euro-eelses ajastus, mil väiksel avatud riigil oli oht jääda rahvusvaheliste kapitalivoogude meelevalda. Eesti on 2011. aastast alates eurotsoonis, mis tähendab, et meie riigirahandus on seotud Lääne-Euroopa riikide majandusliku edukusega ning Euroopa Keskpanga rahanduslike otsustega, kirjutab väikeinvestor ja analüütik Rait Kondor.

Seetõttu on oluline riigi oskuslik finantsjuhtimine, et oma positsioon eurotsoonis ära kasutada.

Praeguse suurima valitsuserakonna peamine mantra on, et me ei saa liiga palju kulutusi eelarves teha, sest raha ei tule ju seinast. Seda väljendit on peaminister Kaja Kallas kasutatud viimaste kuude jooksul sageli.

Oluline on raha mõistlikult kulutada ning soovituslikult investeerida rohkem tulu tagasi toovatesse ettevõtmistesse. Samal ajal ei tohi karta õpetajate, politseinike, päästjate, meditsiiniõdede ning teiste suhteliselt madalapalgaliste riigiteenistujate palku laenuraha abil tõsta. Sellest võidab lõpuks nii ühiskond kui ka majandus.

Enam ei ole 2009. aasta, kus oli majanduslanguse korral igal juhul vaja kulusid kärpida, et jõuda euro kasutuselevõtuks nõutavate Maastrichti eelarvekriteeriumite sisse. Tookord oli euro tõesti vajalik rahandusliku stabiilsuse tekitamiseks, kuid nüüd, kui oleme eurotsoonis, ei sõltu meie rahanduslik stabiilsus kuigivõrd sellest, kas meil on riigieelarve nullis või kolmeprotsendilises defitsiidis, vaid sellest, mida teeb Euroopa Keskpank ning kuidas läheb suurematel eurotsooni riikide majandustel.

Kuigi meile räägitakse mantrana seda, et riik ei tohi rohkem kulutada, kui ta maksurahana tulu saab, on Lääne-Euroopa riigid ammu juba aru saanud, et see ei ole nii.

Riigi võlakoormust saab tõsta ka nõnda, et järeltulevad põlvkonnad ei pea neid võlgasid kinni maksma – vanad võlad makstakse kinni uute laenudega.

Siin on muidugi teatud piiri vaja arvestada ning selleks piiriks on Euroopa Liidus seatud valitsussektori võlakoormusele 60 protsenti sisemajanduse kogutoodangust (SKT-st).

Eurotsooni riikide võlakoormus oli 2021. aasta lõpu seisuga keskmiselt 95,6 protsenti SKT-st – Lõuna-Euroopas suurem, Põhja-Euroopas väiksem. Seetõttu on Euroopa poliitikud järjest rohkem rääkinud, et Euroopa Liidu riigirahanduse kriteeriumid tuleb ära muuta, sest nende raamidesse nagunii enam ei jõuta. Seda on rõhutanud just Prantsuse ja Hispaania valitsuste ministrid.

Üldiselt läksid Euroopa riikide valitsused 60-protsendilisest võlapiirist üle juba enne 2009. aasta finantskriisi. Kui eurotsooni juhtriik Saksamaa jõudis oma võlatasemega tulla 2019. aastaks alla 60 protsendi taseme (58,9), seda 2010. aasta 82,0 protsendi pealt, siis praeguseks on see taas jõudnud 69 protsendi peale.

Eesti on jätkuvalt kõige madalama võlakoormusega riik Euroopa Liidus. 2021. aasta lõpu seisuga on valitsussektori võlakoormus 18,1 protsenti SKT-st. Näiteks Rootsi võlatase on 36,7 protsenti SKT-st ning Soome oma 65,8 protsenti.

Arvestama peab veel sellega, et erinevalt inimese elueast on riigi eluiga lõpmatu. Vähemalt sellises raamistikus peame tegutsema. See on oluline vahe, kui soovitakse hakata riigieelarvet võrdlema pere-eelarvega. Kui pere võtab eluasemelaenu, siis üldjuhul annavad pangad laenu kuni 30 aastaks ning arvestatakse, et inimese 70-ndaks eluaastaks peab olema laen tagasi makstud. Kui riik võtab laenu, siis see ei pea olema 30 aasta pärast tagasi makstud.

Eesti nominaalne SKT kasvab korralikus tempos ning SKT maht läheb järjest suuremaks. Nii näiteks on viimase 20 aasta jooksul Eesti majanduse kogutoodang kasvanud nominaalselt keskmiselt 7,1 protsenti aastas ehk 7,8 miljardilt eurolt 30,7 miljardi peale. Selleks aastaks prognoosis Eesti Pank kevadel 33,5 miljardi suurust SKT-d ning 2023. aastal peaks SKT olema 35,2 miljardit eurot. Seetõttu pole üks miljard võlga kümne aasta pärast enam tänase mõjuga – selle osakaal majanduses väheneb, sest SKT kasvab.

Nüüd tuleks tellida analüüs, kuhu riik saaks ja kuhu riigil tasuks laenuraha investeerida, et teha selliseid investeeringuid, mis tulevikus raha tagasi toovad. Laenuraha paiskamine inimeste palkamiseks elavdab samuti majandust, kuid pikaajaliselt on kasulikum investeerida tulutoovatesse ettevõtmistesse. Tuleb teha analüüs, milliste kaupade ja teenuste järele valitseb siin ja lähiturul nõudlus, millega Eesti enda erasektor niivõrd hästi hakkama ei saa. Kas see on elektritootmise võimsuste rajamine, maavarade uuringud, rohelise vesiniku tootmise edendamine, tänapäevase puidukeemiatehase rajamine või midagi muud – seda peaks näitama riigi tellitud põhjalik analüüs.

Üks asi veel. Öeldakse, et riik ei ole kõige parem peremees, aga siin on küsimus ka motivatsioonis ja vastutuses. Kui teha riigiettevõtteid, siis peaks sed tegema eesmärgiga viia need mõni aeg pärast tegutsema hakkamist osaliselt börsile. See annab kaks olulist mõju – esiteks motiveerib see ettevõtte juhtkonda, kui nende tasustamine on seotud näiteks viieaasta pikkuse optsioonilepinguga ning teiseks võimaldab börsile minek avalikkusel ja investoritel ettevõtte juhtimist kontrollida. See tähendab, et kõikidel ettevõtte tehtud ja tegemata jäetud sammudel on rahaline mõju ja vastutus.

Me ei tohi enam magada – eurotsooni saamiseks pidid eestlased pingutama tublisti püksirihma ja tööd otsima välismaalt. Nüüd on aeg, kus olles juba eurotsoonis, peame hakkama rohkem ise siseriiklikult investeerima ning eurotsoonis olemisest vilju noppima.