JUHTKIRI ⟩ Kremli viimased ekspordiartiklid: nälg ja surm

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

• Venemaa näitas taas, et temaga ei ole võimalik kokkuleppele jõuda.
• Türgi ja ÜRO peaksid Moskvat survestama lepingut täitma.
• Sõda ja näljahäda aitab lõpetada Ukraina võit Venemaa üle.

Laupäeval Odessa sadama taristut tabanud Kalibri raketid tõestasid ilmekalt, et Venemaa president Vladimir Putinil ei ole mingit kavatsust aidata lahendada üleilmset toidukriisi. Kõigest päev varem sõlmitud kokkulepe Ukraina Musta mere sadamate avamiseks osutus sama sisutühjaks nagu venelaste varasemad lubadused sõja kestel.

Istanbulis toimunud kohtumise järel kirjutas Postimees oma juhtkirjas, et tegemist on ühe süžeeliiniga Putini näljamängudest. Ja paraku on see osutunud tõeks. Me ei tohiks järjekordselt unustada, et nälg on Venemaa diktaatorile relvaks oma tahtmise saavutamiseks. Nii püüab ta kogu tsiviliseeritud maailma enda ohjes hoida. Inimeludel, olgu see omade või võõraste, ei ole selles väärastunud mõttemaailmas ruumi.

Sadama taristu pommitamine ei tähenda ilmtingimata seda, et teravilja nüüd Ukrainast välja ei transpordita, kuid kahtlemata mõjub see ebameeldiva surveavaldusena nii ukrainlastele kui ka neile meremeestele, kes justkui peaksid hakkama seda vilja välja vedama. Lisaks on Venemaa huvides see, et nende väetised ja vili jõuaksid esmajoones maailmaturule. Selle sammuga võib Venemaa tahta end kolmandatele riikidele näidata «tõelise abistajana», olgu kasvõi Ukrainalt varastatud vilja hinnaga.

Kuna leppest kinnipidamist kontrollivad lisaks sõjas olevatele riikidele ka ÜRO ja Türgi, siis on oluline, et ÜRO peasekretär António Guterres ja Türgi president Recep Tayyip Erdoğan jätkaksid Moskva survestamist Istanbulis allkirjastatud lepingu täitmisel. Mingis mõttes on see nendele meestele ka maineküsimus, sest kaalul on nende tõsiseltvõetavus rahusobitajatena. Eriti peaks see puudutama ÜROd kui organisatsiooni, mis on terve Ukraina sõja vältel näidanud end hambutuna. Neil oleks saavutatud kokkuleppe kinnipidamisest olnud kõige rohkem võita.

Odessa sadama taristu pommitamine peaks rahusobitajatele saama viimaseks piisaks karikas, et praeguse Putini Venemaaga ei ole võimalik milleski kokku leppida.

Samas ei tohiks Putini survestamisel kindlasti sattuda Vene propaganda lõksu, milles lubatakse juhtunut tõsiselt uurida ja nende põhjuseid välja selgitada. Ukrainal ja nendel vaesematel riikidel, keda võib peatselt ohustada näljahäda, ei ole aega, et laskuda agressoriga dialoogi selle üle, kas tulistati sõjalist taristut või silohoidlat. Tegelikult ei tohiks selles sõjas olla ühelegi venelaste väljatulistatud raketile õigustust.

Odessa sadama taristu pommitamisest peaks rahusobitajatele saama viimaseks piisaks karikas, et praeguse Putini Venemaaga ei ole võimalik milleski kokku leppida. Kui tahame, et toidukriis ei eskaleeruks uueks globaalseks probleemiks ning pikale veninud ohvriterohke sõda saaks viimaks kiiresti läbi, tuleb jätkata Ukraina igakülgset toetamist. Õigus on nähtavasti ka Ukraina president Volodõmõr Zelenskõil, kelle hinnangul Venemaa seesugused ettearvamatud käigud vaid kiirendavad tarvilike raskerelvade andmist Ukrainale, et viimane tuleks sõjas võitjaks. Loodame, et läänel on piisavalt otsustuskindlust möödunud laupäeval juhtunule reageerimiseks ja sobivate järelduste tegemiseks.