Kaarel ja Madli Vanamölder ⟩ Punamonumendid on ärganud ellu eelkõige eestlaste peades

Kas nn punamonumentidega peaks midagi ette võtma või neist isegi vabanema? Pildil Raadi punamonument. Foto: Kristjan Teedema

Kas nn punamonumentidega peaks midagi ette võtma või neist isegi vabanema? Vastus on kahetine: ei pea, aga võib. Mineviku-uurija seisukohalt on erinevate sõnumitega mälestusmärkide rohkus tervitatav: mida rohkem kihistusi, seda huvitavam, kirjutavad ajaloolased Kaarel Vanamölder ja Madli Vanamölder. 

Monument (sünonüümideks mh mälestusmärk, mälestussammas, ausammas jne) on Sõnaveebi definitsioonis isiku auks või sündmuse mälestuseks püstitatud skulptuur või ehitis. Monumendi taotlus on olla monumentaalne – võimsat muljet tekitav, suurte mõõtudega, suurejooneline ja – nota bene! – ajas püsiva väärtusega.

Püüdes mõttes loendada Eestis leiduvaid monumente, selgub, et ajas püsimine pole aga sugugi otsatu, pigem vastupidi. Kui jätta kõrvale surnuaiad ja ehitismälestised, siis enamik praegu seisvatest monumentidest pärineb umbes viimasest sajandist, ja seda eriti ajast alates Eesti Vabariigi loomisest 1918. aastal ja edasi. Mida enam ajas tagasi minna, seda hõredamaks «maastik» muutub.