Meie laupäevases lehes on lugu sellest, kuidas hinnad Tallinna söögikohtades on taevasse tõusnud ja nii mõnigi eestlane võib olla sunnitud väljas söömise lõpetama. Kuid see ei tähenda talle veel nälga. Aafrika ja Lähis-Ida vaesematele riikidele aga tähendas jätkuv Ukraina sadamate blokaad väljavaadet, et inimesed jäävad sõna otseses mõttes nälga.
Pärast 24. veebruari tõusis nisu maailmaturu hind järsult ja jõudis vahepeal kerkida üle 50 protsendi. Doonau jõe sadamate kaudu korraldatud vedu ja teated võimalikust kokkuleppest tõid hinna mõnevõrra alla, kuid ka see tase oli ikkagi 20–25 protsenti kõrgem võrreldes sõjaeelsega.
Siiski on kõik, mida raha eest võib saada, lõppkokkuvõttes odav. Enne eilset kokkulepet oli olukord selline, et Ukraina oli suutnud välja vedada ainult viiendiku tavapärasest mahust. Maailma vaesemate riikide inimestele võib eile sõlmitud kokkulepe tähendada pääsemist näljast.
Samas tuleb meeles pidada, et meil ei olekski põhjust mingisugusest kokkuleppest rääkida, kui Venemaa ei oleks 24. veebruaril Ukrainale kallale tunginud. Me ei saa unustada, et nälg ja külm on Putini relvad sõjas Ukraina ja kogu tsiviliseeritud maailmaga – nii nagu holodomor oli Putini eelkäija Stalini relv sõjas Ukraina rahvaga.
Kahjuks on see, mida eile nägime, kõigest Putini näljamängude uus süžeeliin. Kuhu pealavastaja sellega välja tahab jõuda, teab ainult tema ise.
Meie tänases lehes on lugu ka sellest, kuidas koos Putini võimuletulekuga on Venemaa riigivõimu esindajate keelekasutusse tulnud tänavakurjategijate kõnepruuk. Mitte ainult Putin ise, vaid ka välisminister Lavrov kasutab väljendeid, mis on omased pigem kriminaalidele kui riigijuhtidele.