Carl-Dag Lige ⟩ Nõukogude arhitektuuri hävitamine ei likvideeri traumeerivat ajalugu, vaid lükkab selle kalevi alla

Tallinna linnahall (1980). Arhitektid: Raine Karp ja Riina Altmäe. Sisearhitektid: Ülo Sirp ja Mariann Hakk. Foto: EESTI ARHITEKTUURIMUUSEUM

Muinsuskaitseameti vastne peadirektor, Isamaa erakonna taustaga Liisa Pakosta on asunud süstemaatiliselt hävitama Eesti 20. sajandi ruumipärandit. Eesti modernistlik arhitektuur on varasemast suuremas hädaohus, kirjutab arhitektuuriajaloolane Carl-Dag Lige.

Veel enne kui Muinsuskaitseameti peadirektor ametisse astus, tahtis Liisa Pakosta kultuurimälestiseks olevale Tallinna Linnahallile «kabelimatsu» anda. Poliitkoridorides õpitud lobeda retoorikaga sildistas Pakosta oma kevadises sõnavõtus «Aktuaalsele kaamerale» Tallinna Linnahalli mitme häbimärgiga, visates õhku põhjendamata kahtlusi ja ekslikke väiteid hoone seisukorra kohta.

Eestis on umbes kolm-neli ehitist, millel võiks olla koht maailma moodsa arhitektuuri ajaloos – Tallinna vesilennukite angaarid (1917), Tallinna laululava (1960) ja Linnahall (1980). Võib-olla ka Kadrioru staadioni tribüün (1938).