JUHTKIRI ⟩ Koroonaks tuleb nüüd kogu aeg valmis olla

Päeva karikatuur, 20.07.2022 Foto: Urmas Nemvalts

• Sõda, hinnatõus ja sisepoliitiline sebimine on koroona meie teadvusest juba peaaegu kustutanud
• Peame mõtlema, mida saame teha, et uus koroonalaine oleks võimalikult valutu

Pisut lihtsustades saab välja tuua kolm strateegiat, kuidas erinevad riigid, võiks öelda tsivilisatsioonid, on vastu astunud alates 2020. aastast maailma vintsutanud koroonataudile.

Hiina rakendab null-strateegiat, jätab miljonid inimesed kodudesse ja korraldab massitestimisi, et iga haigusepiisk kinni püüda. See on totalitaarse ühiskonna mudel, mille põhiprobleem on ränk tagasilöök majandusele.

Venemaa on moonutanud statistikat ja valelikult kiidelnud, et tegelikult leiutasid just nemad maailma parima vaktsiini. Seda võib nimetada strateegiaks, kus tõde annab lõputult väänata ja inimelu ei maksa midagi – nagu näeme ka Ukrainas toimuva sõja puhul.

Lääne strateegia on katsetanud leebemaid piiranguid, töötanud välja tõhusad vaktsiinid ja lõpuks ka ravimid. Lääne ühiskondades on koroonat saatnud protestid – vaktsineerimise vastu, piirangute ja maskide vastu. Seegi on osa vabadusest. Siiski panustab lääs inimelude päästmisse, rakendades piiranguid mitte Hiina kombel, vaid enamasti nii vähe kui võimalik.

Eile Postimehes tehtud ja täna leheveergudele jõudnud usutlus terviseameti juhi Birgit Laoga kinnitab mõistagi meie kuulumist lääne kultuuriruumi, mis aga tähendab pidevat pingutust selle hüvede nimel. Praegu on õige aeg teha paar järeldust.

Kõigepealt: sõda, hinnatõus ja sisepoliitiline sebimine on koroonakriisi meie teadvusest juba peaaegu välja pühkinud. Terviseameti juhi sõnum haakub sellega väga tugevalt. Lao ütleb, et eesmärk ongi viiruse olemasolu ühiskonnas mitte tunnetada, vaid elada karmide piiranguteta. Kuid selleks, et koroonat mitte märgata, peame olema sellest erakordselt teadlikud. Just see ongi läänelik ellujäämisstrateegia.

Peame mõtlema, mida igaüks saab ise teha kas kodus või oma töökohas, et see uus laine tuleks võimalikult madal ja me ei peaks ootama riigi suuniseid või piiravaid meetmeid.

Kõige olulisem järeldus on see, et teadlikkus sunnib meid ühiskonnana end varem tõestanud meetmeid, õppetunde ja sõnumeid jälle ja jälle üle kordama. Peame mõtlema, mida igaüks saab ise teha kas kodus või oma töökohas, et see uus laine tuleks võimalikult madal ja me ei peaks ootama riigi suuniseid või piiravaid meetmeid.

Meil peavad käepärast olema kiirtestid, eneseisolatsiooni- ja kaugtöövõimalused, ventilatsioon ning lõpuks ka seep ja desovahendid. Ja me peame jätkuvalt rohkem vaktsineerima.

Mitu eksperti kahtles eile Postimehe küsimusele vastates, kas meil õnnestub sügisel piiranguid päriselt vältida. Lõpuks peavad poliitikud ja tervishoiujuhid arvestama ikkagi konkreetse ohuhinnanguga, olles valmis halvimaks. Haiglad, hooldekodud ja koolid on kõige olulisemad asutused, kel tuleb seniseid õppetunde arvestades keerukaid olukordi ennetada ja samas nendeks valmis olla.

Koroonakriisiga on tegelikult sama lugu, nagu meil on ka julgeolekuohu ja majandusraskustega, isegi kliimakriisiga. Virisemine probleeme ei lahenda. Selle asemel peab igaüks küsima, mis on see, millega ma ise suudan ennast ja teisi aidata. Tuleb väärtustada seda vähest, mis minust sõltub.