Seadusetegijad peavad oma rumaluse eest vastutama
Juhtkiri: häda seaduse pärast
Eilses Postimehes kirjutasid saate «Puutepunkt» tegijad absurdsest olukorrast, kuhu puuetega inimeste eestkostjad uue, puuduliku perekonnaseaduse tõttu sattunud on.
Uus seadus näeb ette, et eestkostjal tuleb kord aastas esitada kohtule põhjalik aruanne, tõendada tšekkidega iga eestkostetava raha eest tehtud ost, ja kui puudega inimese pensionist midagi üle jääb, tuleb see kohtuga kooskõlastatult investeerida.
Ehkki uus perekonnaseadus hakkas kehtima juba poolteist aastat tagasi, saavad eestkostjad sellest kõigest teada alles nüüd, kohtukirjade kaudu, mis jõuavad neile postkasti koos aruandenõudega ja trahviähvardusega.
Uus seadus on nii segane ja üldsõnaline, isegi kohtunikel pole selgust, mida sellega silmas peetakse. Ka kohtunikud ise tõdevad, et juhtnööre, kuidas seadusega ümber käia, ei ole, ja iga ametnik toimetab oma sisetunde ja tõlgendamisoskuse järgi. Kuna ükski ametnik ei taha ise süüdi jääda, keeratakse vint igaks juhuks kõvasti üle.
Hädas on puuetega inimeste eestkostjad, kes sellise bürokraatiakoorma alla sattununa käituda ei oska, hädas on kohtud, kes suurenenud töömahuga toime ei tule, ja kui olukord ei leevene ja meeleheites eestkostjad olukorra ees käed jõuetusest rippu lasevad ja eestkostjaks olema loobuvad, on varsti hädas ka kohalikud omavalitsused ja sotsiaalministeerium.
Tekkinud olukorra taga on hoolimatusest või rumalusest lahendamata jäänud küsimusi ja üle käe valmis visatud seadus, mille koorma on enda kanda saanud eelkõige need inimesed, kes seni aastaid puudega inimesi kodus hooldanud.
On selge, et tekkinud olukorra leevendamiseks tuleb kohe midagi ette võtta. Kõigepealt peab peatama seaduse selle osa rakendamise, mis puudutab eestkostjate aruandlust ja selle kohtulikku järelevalvet. Olukord, kus oma sissetuleku ja tervise hinnaga raske puudega lähedasi kodus hooldanud inimesed riigilt järsku trahviga ähvardavaid kirju saavad, tuleb lõpetada kohe.
Seejärel tuleb luua selge juhend seaduse tõlgendamiseks kohtutele, omavalitsustele, puuetega inimeste eestkostjatele. Koostöös omavalitsustega saab selgeks teha, milliste eestkostjate puhul võib olla nii range järelevalve vajalik ja milliste puhul mitte.
Pikemas perspektiivis tuleks võtta asjatundliku ekspertiisi alla kogu perekonnaseadus.
Veider on, et eurole üleminekust teavitati inimesi mitme kuu jooksul, kuid seadusemuudatusest, mis toob kaasa paljude jaoks suuri muutusi, saavad inimesed teada alles tagantjärele ja kurjade kohtukirjade kaudu. Selle taga on seadusi loovate riigiametnike ignorantsus, vähene empaatiavõime, tegemata töö ja lohakus, ja see vajaks juba õiguskantsleri seisukohta.