Skip to footer
Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar
Saada vihje

Mart Kivastik Pealinn oleks mõistlik Tallinnast ära kolida (10)

Pildil kirjanik Mart Kivastik.
  • Tallinn kisub kogu Eestimaa kiiva
  • Eesti kultuuri rindejoon asub Tartus
  • Pealinna võiks väiksemasse kohta kolida

Tallinna suurendamise asemel tuleb Eestit uuesti asustada. Nii nagu me tegime seda tuhandeid aastaid tagasi, kui siia jõudsime, kirjutab kirjanik Mart Kivastik.

Tallinna suurhaigla ehitus oli algusest peale väga rumal plaan. Eesti ei ole suur, vaid väike. Suured asjad on suurtes riikides – Hiinas, Ameerikas ja Venemaal –, me ei saa ennast nendega võrrelda. Aga me ei peaks arvama, et nad elavad meist paremini. Õnnelike riikide edetabelit juhivad vaheldumisi väiksed Soome ja Taani. Nii et väike olla on parem. Ja suur pole mõistlik.

Meile on juba lapsest saadik räägitud, et ära pane kõiki mune ühte korvi, kui jamaks läheb, oled kõigest ilma. See eesti rahvatarkus võiks kehtida ka Tallinnas. Kuigi Tallinn ei kuulu juba ammu Eestisse. Nõukogude ajal oli ta läbinisti vene linn, poes polnud eesti keeles mõtet üritadagi. Parimal juhul oskasid Tallinna venelased ka soome keelt, eesti keel neile külge ei jäänud.

Ja tänapäeval ei ole miskit muutunud, Balti jaamas rongist väljudes satud ikka tagasi Nõukogude Liitu, vene keelele on lisandunud veel inglise, aga see ei muuda asja, eesti linnaks on Tallinna raske pidada. Eestlased redutavad kusagil Nõmmel, Viimsis ja Sakus, samal ajal müüakse vanalinnas sommidele matrjoškasid. Õnnetu Kalev Cramo mängis viimse hingtõmbeni Ühisliigat, mis on puhas vene värk. Ukraina sõda on sellele ajutiselt kriipsu peale tõmmanud, aga kui sõda lõpeb, läheb kõik endist viisi edasi. Ansip suutis mingil imeväel Aljoša kesklinnast ära koristada, aga tähtsaim püha Tallinnas on endiselt 9. mai, veteran ees, veteran taga, ja linna juhib Mihhail Kõlvart, mitte Mihkel Tamm. Mis me teeme sellise pealinnaga?

Ukrainas käib praegu sõda, õnneks lendavad raketid esialgu üle meie pea, aga kui enam ei lenda, siis ühe suure haigla teeks Vene rakett pihuks ja põrmuks. Kuna suurhaigla neelab endasse pool Eesti tervishoiust, siis oleme me kohe kõigest ilma. Mitu väikest, ilusat ja head haiglat on alati turvalisem kui üks kolakas. Väiksed on raskemini haavatavamad igas mõttes, neile on keerulisem pihta saada ja kui üks ei tööta, töötab teine. Siin pole isegi midagi seletada, siililegi selge.

2 mõtet

Mitu väikest, ilusat ja head haiglat on alati turvalisem kui üks kolakas. Väiksed on raskemini haavatavamad igas mõttes, neile on keerulisem pihta saada ja kui üks ei tööta, töötab teine.

Tartu on on viimane Eesti linn, mis koos ülikooli, Toomemäe ja Emajõega kaitseb veel Eestit.

Sama lugu on Tallinnaga. Tallinn sellisel 9. mai kujul on Eestile ohtlik. Kui me tahame, et Eesti koos meie kultuuriga ka saja aasta pärast alles oleks, tuleks Tallinn Eestisse sobitada, mitte vastupidi. Tallinn kisub kogu maa kiiva, väga valele poole. Räägib raha, mitte kultuur, igatahes mitte eesti kultuur.

Mis on üldse eesti kultuur? Kultuur on kõik! Meie keel, rannamännid, Kihnu naised, Kalevipoeg, korvpall, Juhan Liiv, mulgipuder, pääsukesed, meri, laulupidu, Tartu Ülikool, Baer, Pärnu rand, Hando Runnel, Käsmu kivid, setud, Puuluup, Emajõgi, hundid, triibulised kassid, Elva järv, Kreutzwald, Ultima Thule, suitsurääbis, Enn Põldroos, Viljandi pärimusmuusikafestival, Konstantin Vassiljev, Haapsalu raudteejaam, Erki Nool, Hiiumaa, Lennart Meri, Aarne Üksküla, verivorst, Arvo Pärt ja muidugi Ivo Linna.

Jumalapärast, mitte Yana Toom! Ärge laske end nimest eksitada! Yana Toom on puhas Tallinn. Hullem veel! Kui Tallinn samamoodi edasi kasvab, kaob eesti kultuur. T1-Mall, TalTech, Radisson ja Fotografiska ei ole eesti kultuur, see on Tallinna kultuur. Tallinnal puudub keel. Isegi ETV ehk Eesti Televisioon tunneb vaid kolme sõna. Emotsioon, indikatsioon ja prognoos. Juba ammu ei küsi meie spordireporter, kuidas tunne on, ja ilma ei ennustata, vaid prognoositakse. See ajab hinge täis! Frustreerib, kellele on tõlget vaja.

Eesti kultuuri rindejoon asub Tartus. Tartu – see on viimane Eesti linn, mis koos ülikooli, Toomemäe ja Emajõega kaitseb veel Eestit. Vaadake Imat Summanni Toomemäe maale. Seal on varemeis Toomemägi vastamisi pealetungiva Annelinnaga. Kui kirik langeb, on meie lips läbi, siis Eesti kaob. Pärnu, Viljandi, Rakvere ja saared on küll tublid, aga Eesti püsimiseks liiga väiksed ja talvel neid ei olegi, on talveunes. Seetõttu tuleb Tartut kaitsta viimse meheni.

Toomemäelt avanev vaade Tartu linnale.

Tallinna suurendamise asemel tuleb Eestit uuesti asustada. Nii nagu me tegime seda tuhandeid aastaid tagasi, kui siia jõudsime. Ariste ütles, et kümme tuhat, olgu siis kümme tuhat, kõlab hästi! Meil tuleb jälle kolida maale, Lõuna-Eestisse, Läänemaale, Valgamaale, Viljandimaale, Ida-Virumaale, igale poole, kus valitseb tühjus. Me peame kindlasti tagasi saama Narva, tank tuleb teha vanarauaks, hoolimata, mis venelased sellest arvavad, praegu on viimane aeg! Vaba Lava on meie La Rochelle’i bastion, seda ei tohi üksi jätta! Kallis (300 miljonit siiski!) uus valitsus, ärge loopige raha tuulde, toetage Eestit, selle haridust ja kultuuri ja teadust. Muidu on meil toss väljas. See käib kiiresti.

Veel kümme aastat tagasi käisin ma Võsu lähedal ühes väiketalus piima ja mune ostmas. Võsult oli sinna rattaga viisteist minutit. Üks tädike pidas seal kolme lehma, kanu, kitsi ja hiilgeajal ka seitset koera. Kui ma rattaga maja lähedale jõudsin, algas jube klähvimine, määgimine ja ammumine. Nüüd on seal vaikus ja võsa, maja maanteelt enam näha ei ole, tädi ei ole, koeri ei ole, kitsi ega lehmi ei ole. Osa meist on haihtunud koos selle väikse metsataluga. Sama toimub külakoolidega, ka need surevad välja, külad kaovad, kuna ei ole koole, koolid kaovad, kuna sinna ei vii teed ega raudteed, sest kogu aur läheb ühele hiidraudteele. Miks?

Kui me soovime siiski Eestis edasi elada, oleks esiteks mõistlik pealinn Tallinnast ära kolida mõnda väiksemasse kohta keset Eestit, Paidesse või Viljandisse, kuhu meile rohkem meeldiks.

Meil tuleb taastada elu, kus kõigil oleks tore olla, väiksed maakoolid, väiksed talud, ka vanaemad ja tädid ja onud koos lehmade ja kassidega tuleb ellu äratada, meile on väga vaja meie tädi Maalit! Isegi kui see kõlab maakalt, aga me ju oleme maakad, ei maksa häbeneda. Meil on vaja kohta, kus inimesed saaksid jälle olla õnnelikud. Me oleme ühe vaba Eesti põlvkonna jooksul elanud ainult vanast rasvast. Metsa võtsime maha, keel käib alla, jalgpall on mudaliigas, riigimeeste asemel on parteilased, aga see pole üks ja sama asi. Legend räägib, et meil oli Lennart Meri. Ei usukski! Milline on praeguse põlvkonna panus tulevikku? Järsku me üldse ei tahagi Eestit? Lihtsam on püüelda viie rikkama hulka, Eesti sildi all, sisu pole tähtis.

Kui me soovime siiski Eestis edasi elada, oleks esiteks mõistlik pealinn Tallinnast ära kolida mõnda väiksemasse kohta keset Eestit, Paidesse või Viljandisse, kuhu meile rohkem meeldiks. Ise otsustame. Tallinnal pole sellest sooja ega külma, meri ja sadam on igavesed, ja ükspäev sünnib ka uus ooperimaja. Me võidaksime Eestile uue linna, mille ümber tekib elu. Meil on ju ilus, aga tühi maa, see tuleb inimestega täita. Muidu teeb seda meie eest keegi teine. Siis saaks juba jalad alla, kirjandusel oleks lugejaid, korvpallil oleks publik, Tanel Tein rõõmustaks ja Rock Hotellil poleks põhjust lõpetada, et kõik on neid juba kolm korda näinud.

Vabadussõjast on juba sada aastat möödas, me oleme oma mineviku otsa mõnulema jäänud ja maa käest lasknud. Aga mitte lootusetult. Eesti on küll iidne, aga verinoor, alles astusime euroliitu ja NATOsse, Venemaad ei ole mõtet karta. Meie tulevik on meie enda teha. Nii et millist Eestit me tahame?

Kommentaarid (10)
Tagasi üles