Juhtkiri ⟩ Tervishoiusüsteemi uuendamine eeldab mõtlemist kümnendeid ette

Urmas Nemvalts joonistab. FOTO: Urmas Nemvalts Foto: Urmas Nemvalts

• Vanade inimeste osakaal suureneb
• Parandada tuleks perearstisüsteemi
• Koalitsioonileping räägib tervishoiust vähe

Eesti tervishoiusüsteemi käigushoidmine tahab pikaajalist planeerimist, aga seda takistab Eesti poliitika.

Rahvastiku vananemine ühelt poolt ja ääremaastumine teiselt poolt panevad uue surve Eesti tervishoiusüsteemile, mille uuendamisega peab hakkama kohe tegelema. Seda survet aga ei aita leevendada Eesti igapäevapoliitika.

Mõneti on tervishoiusüsteemiga seotud poliitika ja arengukavad sarnased rohepöörde omadega – plaane tuleb teha mitmekümne aasta peale ette ja ennustada võimalikke arenguid. See vajadus aga läheb vastuollu Eesti igapäevase poliitikaga, kus valitsevad loosungid ja lahendused on pigem mõeldud järgmist päeva, mitte järgmisi kümnendeid silmas pidades.

Nii räägib tänases Postimehe intervjuus haiglavõrgu arengukava 2040 koostaja Jaanus Pikani, et rahvastikuprognoosi järgi on meil praegu 20 protsenti üle 65-aastaseid inimesi ning 2040. aastaks juba üle 26 protsendi. Vanad inimesed aga vajavad enam raviteenuseid ja tervishoiusüsteem peab nende muutustega kaasas käima.

Et vanade inimeste osakaal kasvab, suureneb tõenäoliselt ka krooniliste haiguste osakaal. See aga tähendab Pikani sõnul, et suurendada tuleks pigem perearstide hulka ja seda osa tervishoiust paremini rahastada. «Kui ma vaatan tervishoiukulutusi, siis perearstide osakaal on lausa ehmatavalt väiksem,» ütleb Pikani.

Vanade inimeste osakaalu suurenemine ja seega vajadus parema ja tõhusama perearstide süsteemi järele aga tekitab küsimuse, kas peab sellisel määral investeerima haiglatesse. Postimees on varem kirjutanud, et vajame Tallinna Haiglat, mille ehitamisele tõmbas Reformierakond pidurit, ent viitasime ka sellele, et uue haigla võiks rajada kasvõi etapi kaupa.

Selge, et elanike tervis on üks asi, mille arvel ei tohi koonerdada. Haige rahvaga ei saa ülal pidada Eesti riiki.

Eesti tervishoiussüsteemi reformimine eeldab terviklikku ja harmoonilist lähenemist, mitte ühe objekti kanoniseerimist ja politiseerimist, mille ümber siis tantsu lüüa.

Sotsiaalministeerium on varem öelnud, et Tallinna Haigla peaks teenindama umbes 600 000 Eesti elanikku, mis tähendabki, et kaugeltki mitte kõik neist ei ela pealinnas. Samas, nagu Pikanigi jutust välja tuleb, haiglaravi osakaal väheneb. «Haigla on väga lühike episood,» ütleb ta.

Väikehaiglate roll peaks teisenema, nii et need muutuksid n-ö kogukonnahaiglateks, sest erakorralist eriarstiabi vajavad patsiendid saaks toimetada kas regionaal- või maakonnahaiglatesse. Haiglasse jõudmine aga eeldab paremat kiirabiteenust ja ka paremat teedevõrku.

Summa summarum – Eesti tervishoiussüsteemi reformimine eeldab terviklikku ja harmoonilist lähenemist, mitte ühe objekti kanoniseerimist ja politiseerimist, mille ümber siis tantsu lüüa. Kummalisel kombel on aga vastses koalitsioonilepingus tervishoiusüsteemist väga vähe juttu, võrreldes näiteks lastetoetuste või energeetikaga. See aga tähendab, et tervishoiusüsteemi arendamine on jäetud poliitiliste tõmbetuulte meelevalda. Kuid just tervishoiusüsteemi pikaajaline planeerimine ja uuendamine peaks olema midagi sellist, kus tehakse võimalikult vähe poliitikat.

«Mina tõotan anda korraldusi ainult haige kasuks vastavalt oma võimetele ja arusaamisele, ma tahan neid säästa kahjust ja ebaõiglusest,» ütleb aastatuhandeid vana Hippokratese vanne. Sellest võiksid juhinduda ka poliitikud.