Igor Ljapin ⟩ NATO tugevdab Baltimaade kaitset, kuid on ka küsitavusi

Igor Ljapin, reservleitnant ja strateegilise kommunikatsiooni ekspert Foto: Ardi Hallismaa

• Liitlasvägede arvukus Eestis kasvab
• Balti regiooni kaitse tervikuna tugevneb
• Järeldus: meil seisab ees väga palju tööd

NATO tugevdab Baltimaade kaitset, kuid on ka küsitavusi, mis tuleb veel lahendada, kirjutab strateegilise kommunikatsiooni ekspert Igor Ljapin.

Paljud nimetasid NATO tippkohtumist Madridis ajalooliseks, kuid nüüd tuleb analüüsida, kas Eesti sai tõesti kõik, mida tahtis, ja mida me peaksime lähiajal omalt poolt tegema. Lahtisi küsimusi on veel päris palju, kirjutab Eesti kaitseväe reservleitnant ja strateegilise kommunikatsiooni ekspert Igor Ljapin.

2022. aasta Madridi tippkohtumine oli märkimisväärne juba ainuüksi põhjusel, et sellega kiideti heaks NATO uus strateegiline kontseptsioon – avalik dokument, mis kirjeldab olukorda julgeoleku valdkonnas, kinnitab veel kord alliansi väärtusi ja põhieesmärki.

Põhja-Atlandi Nõukogu võttis vastu uue strateegilise kontseptsiooni, milles NATO on kujundanud Venemaa suhtes selge seisukoha – «Vene Föderatsioon on kõige tõsisem ja otsesem oht NATO liikmesriikide julgeolekule ning rahule ja stabiilsusele Euro-Atlandi piirkonnas». Tasub meenutada, et eelmises, 2010. aasta strateegilises kontseptsioonis nähti Venemaad alliansi partnerina. Tänapäevase Kremli režiimi agressiivse poliitika tõttu näevad kõik lääne arenenud demokraatiad teda esimest korda pärast külma sõja lõppu paraku kõige tõsisema ohuna.

Eesti jaoks tähendab see, et NATO liigub heidutuspoliitikalt oma idatiiva kaitsmiseks valmistumisele. Eesmärk ei ole mitte lihtsalt veenda, et agressioon Balti riikide vastu ei jää vastuseta, vaid paigutada siia piisavalt vägesid, et allianss saaks vajadusel alustada tõhusat kaitset juba esimestest sekunditest. Sellele aitab kaasa tippkohtumise teine oluline tulemus, nimelt otsus kutsuda Soome ja Rootsi liitlaste ridadesse.

Loomulikult on meil tegemist vaid dokumendiga, kuid tuleb meeles pidada, et allianss koosneb paljudest suveräänsetest riikidest, millest igaühel on oma huvid ja nägemus peamistest ohtudest. Balti riigid elavad reaalsuses, kus Venemaa juhtkonna tegevus on meie julgeoleku peamine oht.

Viimane tippkohtumine oli suuresti pühendatud sellele, millest Balti riigid on aastaid rääkinud, ja me näeme alles nüüd, et alliansi teised liikmesriigid on lõpuks mõistnud olukorra tõsidust. 

2 mõtet

NATO liigub heidutuspoliitikalt oma idatiiva kaitsmiseks valmistumisele.

Täiendavate liitlassõdurite ja tehnika paigutamine eeldab infrastruktuuri, mida meil seni veel pole.

Juba mõni kuu enne tippkohtumist võis kuulda erinevaid arvamusi selle kohta, mida NATO peaks tegema Eesti kaitsevõime tõstmiseks. Muidugi oli jutt peamiselt lisaüksustest ja mitmesugustest relvasüsteemidest, eriti nendest, mida meie kaitsejõududel praegu ei ole, näiteks õhutõrjesüsteemidest.

Enne tippkohtumist tõid valitsuse ja kaitseministeeriumi esindajad välja põhiteema, milleks oli lahinguvalmis diviisi loomine ja selle diviisi staabi alaliselt Eestisse paigutamine.

Lisaks oleme jõudnud punkti, kus NATO Balti riikide kaitsmise plaanid tuleb uuesti läbi vaadata, pidades silmas Venemaast lähtuvat kasvavat ohtu. Peaminister Kallas kritiseeris nädal enne tippkohtumist usutluses Briti väljaandele Financial Times karmilt tänaseid NATO kaitseplaane, mis eeldasid, et Venemaa invasiooni korral Balti riikidesse lubab NATO väejuhatus meie alade okupeerimise kuni 180 päevaks ja selle järel alustaksid liitlasväed vabastamisoperatsiooni, olles kogunud piisavalt sõjalisi ressursse.

Kallas märkis, et Ukraina näitel näeme, et väikese riigi jaoks tähendaks see riikluse ja kultuuri täielikku hävingut. Briti kaitseminister avaldas samasugust arvamust, märkides, et liitlastel ei ole Balti riikidesse tankide viimiseks 60 päeva aega, nagu vanad plaanid eeldasid, mistõttu me vajame kirdetiival pidevat liitlasvägede ja tehnika kohalolekut.

Meie jaoks oli oodatuim tulemus Eestis liitlasvägede arvukuse suurendamise otsus. Suurbritannia suurendab oma kontingendi brigaadi suuruseks (umbes 3000 sõdurit), lisaks lubab Briti sõjalis-poliitiline juhtkond tugevdada Eesti kaitsevõimet selliste relvasüsteemidega nagu kaugmaa mitmelasulised raketiheitjad, helikopterid ja õhutõrjesüsteemid. Eestis on juba kaks Briti liitlaspataljoni (kummaski umbes 1000 sõdurit), mis paiknevad Tapal ja Võrus.

Need üksused jäävad meie juurde ja neid vahetatakse rotatsiooni korras. Ülejäänud sõdurid, kes koos kahe Eestis paikneva pataljoniga moodustavad liitlasbrigaadi, viibivad Ühendkuningriigis ja on vajadusel valmis lühima aja jooksul meie juurde saabuma.

Selleks paigutatakse kogu vajalik tehnika ja varustus Eesti ja teiste liitlasriikide territooriumile Euroopas. Koos liitlasbrigaadiga on Eesti kaitsejõududel võimalik moodustada diviis, kuhu kuuluvad meie esimene ja teine jalaväebrigaad. NATO tasandil otsustati, et diviisi staap paigutatakse Eestisse alaliselt, see moodustatakse koos brittidega.

Tippkohtumise otsuseid ei oleks väga õige käsitleda ainult Eesti piiridest lähtuvalt, kuna kõik kolm Balti riiki moodustavad ühtse tegevusruumi, seepärast tasub vaadata ka Lätit ja Leedut puudutavaid otsuseid.

Analoogselt meiega suurendatakse ka seal liitlaste kontingent brigaadi suuruseks, mis võimaldab koos Läti ja Leedu kaitsejõududega moodustada diviisid peakorteriga kummaski riigis. Kokkuvõttes on meil tegemist olukorraga, kus iga Balti riigi kaitseks on kohapeal täisvarustuses ja lahinguvalmis diviis oma peakorteriga. See on oluline ka põhjusel, et alates diviisi tasandist on võimalik tagada kõigi väeliikide (maaväed, lennundus ja merevägi) edukas koostoimimine.

Viimasele tippkohtumisele hinnanguid andnud Eesti juhtivad isikud on teatanud, et me saime peaaegu kõik, mida soovisime. Tekib aga küsimus – millised lahendused või konkreetsed asjad meil veel puudu on?

Tuletan meelde, et enne tippkohtumist räägiti meile liitlasdiviisi paigutamisest Eestisse, kuid tegelikkuses selgus, et suurem osa sellest diviisist koosneks meie enda kaitseväe üksustest. Teine liitlaspataljon asub Eestis juba alates selle aasta kevadest, Briti armee lubatud kolmas pataljon jääb aga kodumaale ja on pidevas valmisolekus väljasõiduks Eestisse.

Muidugi nõuab täiendavate liitlassõdurite ja tehnika paigutamine infrastruktuuri, mida meil praegu ei ole. Aga seda ka ei tule, kui me ei alusta ettevalmistusi nii kiiresti kui võimalik. Kasarmute ehitamine ja harjutusväljade laiendamine nõuavad eraldi investeeringuid ja ehitusaega, kuid need otsused tuleb teha juba täna, vastasel juhul jääb selgusetuks, kas me tahame täies koosseisus liitlasbrigaadi kohapeale või mitte. Näiteks Leedu on juba teatanud, et 2027. aastaks kavatsevad nad oma riiki paigutada kogu liitlaste brigaadi.

Tõsine küsimus, millele me pole selget vastust saanud, on õhutõrjesüsteemide paigutamine Eestisse. Suurbritannia lubas meile oma õhutõrjet, kuid ei nimetatud ei tähtaegu ega selliste süsteemide arvu. Meie oma õhutõrje ostmisprotsess on praegu aga alles planeerimisjärgus.

Näiteks Hispaania on Lätisse juba õhutõrjesüsteemid paigutanud. Loodan, et need Eesti kaitsmiseks olulised teemad ei vaju tagaplaanile ning peagi näeme konkreetseid otsuseid ja tulemusi.