Martin Hurt ⟩ Euroopa kaitsepoliitikas on toimunud suured muutused, kuid arenguruumi veel on

Soome ja Rootsi liitumine NATOga muudab Läänemere piirkonna sõjalist võimsust märkimisväärselt. Foto: Kenzo Tribouillard

Venemaa 24. veebruaril algatatud laiaulatuslik sõjaline rünnak Ukrainale vallandas mitmes Euroopa riigis protsessid, mille tagajärjed nende riikide julgeoleku- ja kaitsepoliitikale on olnud peadpööritavad. Eriti silmnähtavad on muutused olnud Soomes, Rootsis ja Saksamaal aga ka Taanis ja Lätis, kirjutab Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur Martin Hurt.

Soome ja Rootsi on pikka aega olnud alliansivälised riigid. Soome puhul ulatuvad alliansivälisuse juured 1948. aastasse, mil allkirjastati vastastikune koostöö- ja abistamisleping Nõukogude Liiduga, mis sisuliselt välistas sõjalise koostöö teiste lääneriikidega. Rootsi puhul on julgeolekualane üksiolemine kestnud alates 1814. aastast, kui sõlmiti rahulepe Norraga, kuigi Stockholm on mitmel korral ja pika aja jooksul teinud märkimisväärseid kõrvalekaldeid neutraalsusest ja erapooletusest.

Veel 2021. aasta lõpus ei viidanud miski kahe riigi peatsele liitumistaotluse esitamisele NATOle. Avaliku arvamuse uuringute kohaselt oli küll toetus alliansiga liitumisele mõnevõrra kasvanud, kuid see oli ikkagi suhteliselt väike ja vastuseis ühinemisele suur. Veel möödunud aasta detsembris avaldati Soomes arvamusküsitluse tulemused, mille järgi vaid 24 protsenti vastanutest toetas liitumist NATOga ja 51 protsenti oli vastu.