Erkki Bahovski ⟩ Põgenikehirmul on suured silmad

Erkki Bahovski Foto: TPM

• Eesti polnud 2015. aastal nõus Brüsselist pakutud esialse põgenikekvoodiga
• Euroopa Komisjon keeras 2015. aastal vindi üle, kuid seda tegi ka teine pool
• Kujutagem hetkeks ette, kui 2015. aastal oleks räägitud 45000 pagulasest

Euroopa Komisjon kavandas 2015. aastal ELi liikmesriikidesse ümber jaotada 160 000 pagulast Itaaliast ja Kreekast ja teha seda kvootide alusel. Eesti oli valmis vastu võtma 550 pagulast (arvud varieerusid, sest ka komisjon tegeles algul väiksema hulga pagulastega). Lõpuks jõudis Eestisse sadakond pagulast.

Muidugi tegi Euroopa Komisjon vigu, käivitades kvoodisüsteemi, ilma et oleks liikmesriikidelt suurt midagi küsinud. Selle taustal kõrgus Saksamaa eelmise kantsleri Angela Merkeli otsus lubada Saksamaale kõik põgenikud.

Pole siis ime, et liikmesriigid turri tõmbusid. Merkeli otsus võis kallutada kaalukausi lõplikult Brexiti kasuks. Eestigi polnud nõus komisjoni algse kvoodiga, mis ületas 1000 inimest.

Kui komisjon tegi vigu ja keeras vindi üle, keerati seda üle ka teiselt poolt. Mis kõik pidi hakkama juhtuma, kui Eestisse jõuab mõnisada pagulast peamiselt Süüriast – eesti kultuur ja eesti keel satuvad ohtu, kuritegevus lendab taevasse, pagulased võtavad ära meie töökohad (selle väite vastupidine versioon väitis küll, et nad ei teegi midagi ja parasiteerivad sotsiaaltoetuste peal) jne.

Nüüd on Eestis umbes 45 000 Ukraina sõjapõgenikku. Kujutagem hetkeks ette, kui 2015. aastal oleks räägitud 45 000 pagulasest. Der Spiegeli kaudu levis 2015. aastal paanika, nagu oleks komisjon Eesti kvoodiks määranud 10 000 pagulast. See tundus maailma lõpuna.

Ma ei saa rääkida kõigi nimel, aga minu elu ei ole need 45000 Ukraina sõjapõgenikku muutnud.

Kusjuures pandagu tähele, jutt on pagulastest ja põgenikest. Need 160 000 pagulast Kreekas ja Itaalias olid juba esimese sõela läbinud ja olid laagrites. Ukrainlased tulevad Eestisse otse, mõnikord küll ka läbi Venemaa, aga mingeid pagulaslaagreid nende teel ei ole.

Hirmul on suured silmad. Muidugi ei saa Ukraina põgenike hulk kasvada lõputult ja sügisel ees ootav kütteperiood ja kooliminek, hinnatõus ning võimalik uus koroonalaine võimendavad kindlasti ka põgenikega seonduvat. Muidugi pole ukrainlased päris sama mis süürlased ja kultuuriliste erinevustega peab ka arvestama.

Aga arvud räägivad selget keelt. Ma ei saa rääkida kõigi nimel, aga minu elu ei ole need 45 000 Ukraina sõjapõgenikku muutnud. Nad ei ole tõstnud bensiini hinda, kommunaalkulusid ega viinud euro kurssi samale tasemele dollari omaga. Seda kõike on teinud Ukraina sõda – vähemalt osaliselt –, aga põgenikud pole seda sõda alustanud. Oma turvalisust silmas pidades mõtlen pigem võimalikele Vene rakettidele kui Ukraina kaakidele.

Intrigeeriv küsimus on, kas Eesti kirjutaks praegu alla Ukraina põgenikke puudutavale Euroopa Komisjoni kvoodikavale, kui säärane peaks tekkima. Praeguseks on ÜRO põgenikeagentuuri (UNHCR) andmeil Ukrainast Euroopasse läinud üle viie miljoni põgeniku. Paneme arvud kõrvuti: 5 650 272 ja 160 000. Kuidas tundub?