Juhtkiri ⟩ Kas Biden annab mõnele tapjale indulgentsi?

Päeva karikatuur, 13.07.2022. Foto: Urmas Nemvalts

• Bideni algne joon kohelda Saudi Araabiat paariariigina on sisuliselt murdunud
• USA püüab saudidelt saada abi nafta hinnatõusu pidurdamiseks maailmaturul
• Poliitikas tuleb leida parim tee halbade valikute vahel, sest häid valikuid sama hästi kui pole

Mis ühendab Venemaa presidenti Vladimir Putinit ning Saudi Araabia kroonprintsi Muhammad bin Salmani? Vastus: neid mõlemat on USA president Joe Biden nimetanud tapjaks.

Biden lubas paari aasta eest valimiskampaanias maailma diktaatorid liistule tõmmata ja panna nad oma tegude eest maksma. Saudi Araabia kroonprints, kelle kuulsaim luukere on ajakirjanik Jamal Khashoggi mõrvamine 2018. aasta oktoobris Saudi Araabia saatkonnas Istanbulis, oli Bideni diktaatorite nimistus kesksel kohal.

Erinevalt oma eelkäijast Donald Trumpist on Biden alati rõhutanud inimõiguste olulisust. Tema algne joon kohelda Saudi Araabiat paariariigina on aga sisuliselt murdunud – eelolevail päevil külastab ta saude, kavatsedes kohtuda ka kroonprintsiga, kes on kuningriigi de facto juht.

Mõistetavalt heidetakse Bidenile ette oma senistest lubadustest taganemist. Kohtumist on juba nimetatud kroonprints Muhammad bin Salmani rehabiliteerimisprojektiks.

Meenutame, et mullu veebruaris avalikustas Biden salastatud luureraporti, mis kinnitas, et kroonprints kiitis isiklikult ajakirjaniku tapmise heaks.

Biden põhjendas oma nüüdset otsust The Washington Posti arvamusküljel, mööndes, et see ei pruugi paljudele meelepärane olla. Visiidi väljaöeldud eesmärk on arendada strateegilist partnerlust USA ja Saudi Araabia vahel. Täpsemini väljendub see siiski küsimuses, kas saudidelt on võimalik saada abi nafta hinnatõusu pidurdamiseks maailmaturul.

USA kui lääne juhtriigi ülesanne on mobiliseerida Putini kuritegeliku režiimi vastast koalitsiooni ja aidata toime tulla suurte tagasilöökide korral majandusele.

Kahtlemata sisaldub siin väärtuste konflikt. Kahtlemata võib õigus olla nendel, kes ütlevad, et esimese suhtesoojenduse järel leevendust oodata on naiivne, ja väga võimalik, et seda ei tulegi.

Siiski ei ela me meie kõigi otsuste moraalsust võimaldavas ideaalses maailmas, kus saab teha lihtsaid valikuid hea ja halva vahel. Pärast Venemaa kallaletungi Ukrainale on järjest selgem, et poliitikas tuleb leida parim tee paljude halbade valikute vahel, sest häid valikuid sama hästi kui pole. Silmas tuleb pidada eeskätt suurima võimaliku kurjuse ohjeldamist.

Sellepärast on USA kui lääne juhtriigi ülesanne mobiliseerida Putini kuritegeliku režiimi vastast koalitsiooni ja aidata toime tulla suurte tagasilöökide korral majandusele. Sellega on ka seletatav USA poliitikamuutus mitte ainult Saudi Araabia, vaid ka näiteks naftarikka Venezuela suhtes.

Ei ole võimalik lahendada probleeme, kui me ühelt poolt kurdame, et Ukraina toetajate ring piirdub peamiselt läänemaailma demokraatlike riikidega, aga teiselt poolt ei astu samme selle ringi laiendamiseks ja soodsamate majandusolude saavutamiseks.

Gaas ja nafta kuuluvad juba ammu Kremli poliitilisse relvastusse ning nüüd on sellele lisandumas viljablokaad ja võimalikud näljahädad, millega püütakse maailma survestada sõja lõpetamisele Moskvale meelepärasel moel ja tingimustel.

Selles olukorras tuleb tegutseda. Kuidas osata seda teha nii, et ükski tapjaks nimetatu end talle antud hinnangust niisama lihtsalt puhtaks ei pese, on muidugi diplomaatia ja avaliku kommunikatsiooni meistriklassi küsimus.