:format(webp)/nginx/o/2022/07/11/14687601t1heabd.jpg)
Möödunud aasta märtsis kiitis Vabariigi Valitsus oma otsusega heaks lobistidega suhtlemise hea tava ametiisikutele. See oli esimene tõsisem samm lobitegevuse reguleerimiseks Eestis. Paraku puudutab see vaid ametnikke, kuid ei laiene riigikogulastele.
Põhjus on selles, et Riigikogu on valitsuse tööandja, mistõttu valitsus ei saa oma otsusega kehtestada seadusandliku võimu esindajatele reegleid ja aruandluskohustust. Seda oleks pidanud tegema riigikogu ise, aga selle tõrksus endale piiranguid seada on teada juba varasemast.
Riigikogulastel on küll oma hea tava, kuid see ei puuduta otseselt lobivaldkonda, vaid ütleb üldsõnaliselt, et riigikogulane peab tegutsemisel lähtuma rahva ja riigi teenimise huvidest. Paraku oskavad lobistid veenvalt põhjendada, kuidas mingi seadusalgatuse puhul sünniks sellest selget tulu nii rahvale kui ka riigile (ja «natuke ka huvirühmale endale»).
Heaks näiteks seadusandjate lobistamisest on sõidujagamisplatvormi Uber kirjavahetuse massiivne leke, mis näitab, kuidas tehnoloogiahiid püüdis üle maailma saavutada seadusmuudatusi, et kujundada taksondusvaldkonda enda tegevusele sobivamaks. Tänases lehes on Uberi lobitegevuse ülevaade, millest ilmneb, et ettevõte kulutas lobi tegemiseks 2016. aastal üle 90 miljoni dollari ja proovis mõjutada paljusid tipp-poliitikuid, sealhulgas Emmanuel Macroni.
Nagu näitas EPLis 11. 07 avaldatud artikke,l oli Uberi huvide kõige mõjukamaks propageerijaks Eestis riigikogu liige Kalle Palling, toonase peaministri Taavi Rõivase lähimaid nõuandjaid. Uberi huvi oli saada seadus, mis käsitleks nende tegevust vahenduskeskkonna pakkujana, mitte taksoteenusena. Selle vaatenurga järgi on Uber tehnoloogiafirma, mis viib sõitjad kokku juhtidega, kuid viimased pole ettevõtte töötajad.
Lobitöö reeglistik tippametnikele on olemas. Nii Uberi kui ka Bolti juhtumid kinnitavad taas ja tungivalt, et ka riigikogulaste puhul vajab lobitöö reguleerimist.
Samast skeemist Bolti kulleritega kirjutasime eelmisel nädalal. Mõlemal juhul on tehnoloogiaettevõtte huvi jätta tööjõumaksud maksmata või täpsemalt halli alasse, kus seda tuleks teha kulleritel ja sõidujagajatel endal. Nagu kirjutab tänastel arvamuskülgedel Arenguseire Keskuse ekspert Johanna Vallistu, tekitab skeem ka ausa konkurentsi probleemi, kuna teised sarnast teenust pakkuvad väiksemad ettevõtted seda kasutada ei ole söandanud.
Uberi asjas võttis Euroopa Kohus mõne aasta eest seisukoha, tunnistades ettevõtte transporditeenuse pakkujaks. Et Bolti kullerite juhtum on otseselt analoogne Uberiga, tuleks siin lähtuda samadest reeglitest. See annaks kulleritele tugevama sotsiaalkindlustuse ja riigile märkimisväärselt rohkem maksutulu. Millegi pärast pole Eesti riik erilist rangust ettevõtte vastu üles näidanud.
Bolti võimalikust lobitööst lekkeid pole. Uberi lekke puhul on otseselt näha, kuidas lobitöö käib riigikogulaste kaudu, ja see pole kaugeltki ainuke näide riigikogust. Eri aegadel on üks või teine riigikogulane tõusnud mingi teema eeskõnelejaks. Seni on olnud vaja mingit leket, et mõista, et tegu ei olnud saadiku maailmavaatelise kirgastumisega.
Selline asjade seis ei ole normaalne. Nii Uberi kui ka Bolti juhtumid kinnitavad taas, et ka riigikogulaste puhul vajab lobitöö reguleerimist.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)