JUHTKIRI ⟩ Hädapidurist Tallinna Haiglale tuleb lahti lasta

Tulevase Tallinna haigla asukohas avaneb hetkel selline vaade. Projekti edasine saatus sõltub poliitilistest otsustest, kuid praeguse võimuliidu plaanidesse suurhaigla ei mahu. Foto: Konstantin Sednev

• Haigla ei tohi jääda ärapanemispoliitika ohvriks
• Kui kogu rehkendust ei jõua, tuleb teha pool

Reformierakond tõmbas kaks nädalat tagasi Tallinna Haigla projektile hädapidurit, sest Euroopa Liidu taasterahad vähenesid ja rahastus on ebapiisav. Rahastamisprobleem on küll olemas, kuid see on kõrvaldatav, kui poliitilised jõud suudaksid koostööd teha.

Paraku käib erakondade vahel halastamatu linnade põletamine, kus konkurentidele kätte maksmise nimel tehakse otsuseid, millest kannatab kogu ühiskond. See ei ole üheainsa erakonna probleem, ärapanemispoliitika on viimasel ajal muutunud üleüldiseks.

Keskerakond pani kevadel Reformierakonna peretoetuste eelnõuga kahvlisse, mille peale nad valitsusest välja visati. Reformierakond on Tallinna Haiglat pidanud algusest peale Savisaare poliitiliseks ettevõtmiseks, mille eesmärk on rõõmustada Keskerakonna valijaid Lasnamäel. Rahapuudus andis neile hea ettekäände ka haiglaprojektilt rahastus ära võtta.

Tänases lehes on luubi all Tallinna Haigla rajamisega seotud strateegilised otsustuskohad. Lasnamäe on asukohana hea, piisavalt on ruumi nii hoonele kui ka parkimiseks, välja töötamist vajaks ligipääs ühistranspordiga. See ei ole Savisaare idee, juba 20 aastat tagasi soovitasid Rootsi eksperdid ehitada Tallinnasse uus haigla just Lasnamäe paepealsele, sest teistes linnaosades olid juba haiglad olemas.

Kriitikud on nimetanud Tallinna Haiglat kolossiks, mille jaoks ei jätku ei arste ega ka haigeid. Liiatigi tekitab haigla konkurentsi Eesti teistele meditsiini tippkeskustele – Tartu Ülikooli kliinikumile ja PERHile. Sellist killustamist ei olevat väikesele Eestile vaja. 

Tallinna Haiglat on vaja kogu Eestile, juba sellega viivitamine on häiriv. Toompea ja linn peaksid matma sõjakirve ja projekti jätkamiseks kiiresti lahenduse leidma.

Vaieldamatult vajab suur haigla palju arste ja toetavat meditsiinipersonali, et patsient suure süsteemi hammasrataste vahele ei jääks. Samas ei saa me hinnata oma vajadusi tänase seisu pealt. Haiglat ei ehitata kümneks aastaks, vaid vähemalt pooleks sajandiks. Arstide ja õdede põud võib olla meie praegune mure, aga eeldada, et Eesti ühiskond on paarikümne aasta pärast väiksem ja viletsam, ei ole eluterve suhtumine.

Postimees on veendunud, et Tallinnasse on vaja uut haiglat. Põhjendatud on ka kogu haigla paiknemine tervikliku kompleksina, kasvõi tema 2,2 hektari suuruse pommikindla keldri tõttu, kuhu oleks võimalik kriitilisel hetkel välihaigla tingimustes üle viia kogu haigla. Praegu planeeritav oleks esimene pommikindla keldriga haiglahoone Eestis.

Mis puutub haigla ehitamist, siis tuleks talitada õpetaja Lauri sõnade järgi – kui kogu rehkendust ei jõua, tuleb teha pool, aga teha hästi. Ka teised Eesti suurhaiglad on rajatud etapiviisiliselt, see on pigem reegel kui erand. Ja see tähendab, et rahapuudus oleks projektile takistuseks üksnes siis, kui haigla etapiviisilises rajamises kokkuleppele ei taheta jõuda.

Tallinna Haiglat on vaja kogu Eestile, juba sellega viivitamine on häiriv. Toompea ja linn peaksid matma sõjakirve ja projekti jätkamiseks kiiresti lahenduse leidma.