:format(webp)/nginx/o/2020/10/18/13420231t1h925c.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2022/07/08/14680169t1h5cf7.jpg)
- Kirjandus aitab kaduvat keelepruuki talletada
- Mats Traadi töö püstitas Lõuna-Tartu keelele monumendi
Häid murdekeelt kasutavaid kirjanikke, eriti luuletajaid, on meil ikka olnud. Mõned on hoidnud murdekeelset loomingut muust lahus, üksikud aga üksnes murdekeelt kasutanudki, kirjutab toimetaja Andres Herkel.
Mõnikord saab kokku lustakas keelekollaaž, kus kirjakeelne pala sisaldab arhailisi elemente ja murdehõngulisi väljendeid. Säärast sorti mahlakusega kirjutab kõrval olevas essees ka Merca.
Kõige parem on vististi võru keele seisund. Võru Instituut tegutseb, uudiskirjandus ilmub ja sõnaraamatutöö käib. Pole võimatu, et «Kalevipojast» alustades pannakse võru keelde ümber muudki eesti kirjandust.
Kehvem on lugu mitme tugevalt kirjakeelestunud murdealaga. Lohutuseks võivad kodaverelased uhked olla, et suurepärane luuletaja Mari Vallisoo ka murdes kirjutas. Sama võib öelda Mats Traadi kohta, kes lisaks luulele on Tartu murret tähelepanuväärselt talletanud romaanides. Vana-Võromaa ja Otepää kandi erinevus ongi vast kõige enam selles, et Võrus ja Põlvas ning Räpinas, Rõuges või Urvastes võib ikka võru keelt kuulda. Tartu murdeala lõunaosas tabab kõrv veel vanapärast keelerütmi, kuid räägitu on enamasti kirjakeelne.
Seda enam tuleb kiita meie seast lahkunud Mats Traati. Veel olulisem kui murdeluule on see, kuidas tema 13 osaromaanist koosnev epopöa «Minge üles mägedele» talletab Otepää ja Sangaste kihelkondade vanaaegset keelepruuki.
«Tüvitekst» ja «jõgiromaan», ütleb valvekriitika. Minu arvates tuleb tähele panna vaevanõudvat tehnikat, millega Traat oma elutöö vormistas. Ta panoraam eesti rahva loost oma raamistuselt kirjakeelne, aga otsene kõne ja tihti ka tegelaste sisekõne murdekeelne. Teistsugust keelt räägivad vaid need, kes pole Lõuna-Tartumaalt pärit või kes linnas kodunenud. Keel muutub.
Traadi panoraam eesti rahva loost oma raamistuselt kirjakeelne, aga otsene kõne ja tihti ka tegelaste sisekõne murdekeelne.
Kõik kokku moodustab võimsa ilukirjandusse põimitud keelekorpuse. Nii eeldab Traadi mahlakas ja mahukas sõnavara mitte ainult kirjanduslikku, vaid ka keeleajaloolist uurimist. Traadi looming meenutab Põhjamaade kirjanduse paremaid palu, näiteks võiks võrrelda rootslase Vilhelm Mobergi neljas paksus köites kirjutatud looga Rootsist 19. sajandil nälja ja vaesuse eest Ameerikasse välja rännanuist (eesti keeles Anu Saluääre tõlkes 2002–2009).
Muuseas aitab tolle Rootsi-Ameerika sarjaga kõrvutamine esile tuua Traadile omase paiksuse, mille keskpunktiks on Palanumäe ehk päriselus Kuudse talu ning sealne mäeselg, mis on sarja varasemates kihistustes 19. sajandi keskpaiku veel maajumala asupaik.
Kuudses sündinud ja sealt lapsena lahkunud Traat püüdles vaimus mägedele, jälgides resignatsiooniga selle paiga muutumist triangulatsioonipunktiks, vaatamisväärsuseks ja hiljem suusabaasiks.
Küllap on keelekesksus siin paigakesksuse vältimatu kaasanne. Traat on kirjutanud Kuutsemäe kohale keelemonumendi, mille tähendus eesti kultuuri jaoks ilmselt alles eeldab laiemat avastamist.
Seniks maksab meeles pidada, et keele rikkus ja elujõud ei peitu mitte kõigile arusaadavais lihtsustustes, vaid kõigi meie murrete, murrakute, aga ka mitmesuguste all- ja erialakeelte rikkuses.