R, 9.12.2022

ANDRES KRAAS ⟩ Kas kirikulõhe või Moskva tahe?

Andres Kraas
, ajaloolane
Kas kirikulõhe või Moskva tahe?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Võru Suurkannataja Ekaterina kirik, mida kasutab Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku kogudus.
Võru Suurkannataja Ekaterina kirik, mida kasutab Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku kogudus. Foto: Ivo Kruusamägi/Wikimedia Commons
  • Erinevalt Nõukogude Liidust säilis Eesti Vabariigis õigeusu kiriku vara.
  • Okupatsiooniga sunniti õigeusu kirik Moskva patriarhaadi alluvusse.
  • Praegu teenib Moskva patriarhaadi õigeusu kirik Eestis Kremli poliitilisi eesmärke.

Venemaal on kirik läbi ajaloo poliitilist võimu toetanud, sõltumata sellest, kas tegemist oli tsarismi, kommunismi või putinismiga. Ida-Rooma katoliku kirikust inspireeritud kreeka ortodoksiat on venelesed aastasadu nimetanud vene õigeusuks ja jutlustanud sellest kui oma rahvusliku identiteedi allikast.

Kuid nii nagu enamiku «vene leiutistega», on siingi lood originaalloomingust kaugel. Ortodoksne ristiusu haru pärineb Bütsantsist, mis Moskvasse jõudis läbi Ukraina, tänu Kiievi suurvürstile Volodõmõrile, kes Dnepri kallastel ristiusu 988. aastal Konstantinoopolist vastu võttis. Eestis kinnitas vene ortodoksia lõplikult kanda alles 18. sajandil koos Venemaa invasiooniga. Vaatamata usuvahetusliikumisele, venestamispoliitikale jpm-le, jäi keisri usk enamikule eestlastele kaugeks, kuid eksisteeris rahumeelselt luteri kiriku kõrval kuni Eesti iseseisvumiseni.

Vabadussõja järel võõrvõimudele kuulunud institutsioonid Eestis kaotati ja Venemaa Õigeusu Kirik (VÕK) liideti Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikuga (EAÕK). Selle aluseks sai 1923. aastal Konstantinoopoli Patriarhaadi antud tomos ehk iseseisvusakt, mis laienes kõigile Eesti territooriumil paiknevatele õigeusu kogudustele ja kloostritele, sh ka Petseri suurkloostrile. Tänu Eesti Vabariigi alla kuulumisele jäidki need õigeusu pühamud üldse alles, sest me kõik teame, milline apokalüpsis oleks neid tabanud jumalavihkajalikus NSV Liidus. Kahjuks ei osanud enamik siinseid venelasi hinnata Maarjamaa kaitsvat rüppe ei toona ega tunnistada tõde tänaseni!

Saja aasta eest moodustasid suure osa Eesti Vabariigi venelaskonnast kommunistide eest põgenenud emigrandid, kes olude sunnil kuulusid EAÕK alla. Kuid impeeriumimeelsed vene valgekaartlased polnud sellega kunagi rahul. Pigem oli tegemist paratamatusega, sest nende maailm oli kokku kukkunud ja Eestis elati edasi omas mullis. Nostalgia ja igatsus Venemaa järele ei kadunud kuhugi ning tänu sellele püsisid ka pinged EAÕK sinodi ja Vene emigrantide vahel. Paljud neist liikusid edasi läände, eriti Prantsusmaale, kus üks osa põgenikke liitus samuti Konstantinoopoli Patriarhaadiga. Teine osa aga lõi nn Vene Kiriku Väljaspool Venemaad (ROCOR või Karlovci sinod).

Kirik allutati jõuga Moskvale

Moskva Patriarhaadist lahku löömine väljaspool Venemaad oli üleüldine tendents, liiati veel peale seda, kui Moskva patriarh Sergius vandus 1943. aastal truudust Stalinile ja kuritegelikule kommunistlikule režiimile. Teisisõnu, Moskva Patriarhaati peeti nii moraalselt kui usuliselt laostunud kirikuks, mis oli ennast ateistidele maha müünud ja saanud nende hüpiknukuks.

Peale Eesti esmast annekteerimist NSV Liidu poolt hakati EAÕKd, eesotsas metropoliit Aleksandriga, tugevasti survestama ja allutama Moskva Patriarhaadile. Kuigi EAÕK seisis sellele vastu, võttis nõukogude võim koostöös Moskva Patriarhaadiga üle EAÕK sinodi ja lõpetas 24. veebruaril 1941 EAÕK eksistentsi. Protesti märgiks lahkus enamik EAÕK vaimulikke ja ilmikliikmeid ametist.

Saksa okupatsiooni ajal teatas metropoliit Aleksander, et ühinemine Moskva Patriarhaadiga, mida NSVL üritas näidata vabatahtliku otsusena, oli tegelikult pealesurutud, ning 1941. aasta sügisel taastas metropoliit EAÕK tegevuse taas Konstantinoopoli Patriarhaadi all. Eestis nõukogude võimu käsilasena EAÕK ülevõtmist korraldanud ja kogu tegevust juhtinud Moskva eksarh Sergeil ei õnnestunud NSV Liitu põgeneda. Ta jäi resideeruma Riiga, pannes nii metropoliit Aleksandri kui temale truudust vandunud EAÕK kogudused keelu alla.

Kuna Saksa võim ei tahtnud õigeusklike asjadesse eriti sekkuda, võimaldasid nad eksarh Sergei survel 1942. aastal siinsetel venelastel EAÕK kõrvale registreerida ka Moskva Patriarhaadile alluva Narva piiskopkonna, kuhu kuulus 24 venekeelset kogudust. Seega tekkis just Saksa okupatsiooni ajal Eestisse esimest korda kahe õigeusu kiriku lõhenenud kooseksistents. 1944. aastal põgenesid paljud EAÕK vaimulikud eesotsas metropoliit Aleksandriga «punase katku» eest Stockholmi, kus EAÕK jätkas oma tegevust paguluses, Konstantinoopoli Patriarhaadi Skandinaavia metropoolia alluvuses. Eesti õigeusukirik kodumaal aga allutati taas kord jõuga Moskva Patriarhaadile, kuhu ta jäi Nõukogude okupatsiooni lõpuni.

EAÕK metropoliit Aleksander 1924. aastal.
EAÕK metropoliit Aleksander 1924. aastal. Foto: Parikas/Saaremaa Muuseum

Iseseisvuse taastamise järel naasis EAÕK pagulusest koju ja leidis eest vaid riismed ning alustada tuli praktiliselt nullist. Samas tekkis olukord, kus EAÕK oli küll pagendusest koju tulnud, kuid siin NSVLi ajal toimetanud Moskva Patriarhaadile alluv kirik polnud Venemaale tagasi läinud.

Seisime enneolematu kurioosumi ees: Eesti riik oli taastatud ja tagasi ning Vene võim lõppenud ja siit lahkunud, aga Moskva Patriarhaat jäi ikka Eestimaale edasi kestma. Seetõttu tekkis olukord, kus eestikeelsed ja -meelsed kogudused tahtsid Venemaa alt tagasi EAÕK alla, samas kui venekeelsed kogudused jäid truuks siin okupatsiooniajal aastakümneid peremehetsenud Moskva Patriarhaadile.

1993. aastal registreeris pagulusest naasnud EAÕK end Eesti Apostliku Õigeusu Kirikuna. Kohe seejärel soovisid ennast sama nimega kirja panna ka siinsed Vene Õigeusu Kirikule alluvad kogudused. Selle aktsiooni eestvedajal metropoliit Korneliusel jätkus isegi niipalju jultumust, et ta pani keelu alla kõik tema alluvusest EAÕKsse üle läinud vaimulikud.

Selle tegi lihtsamaks tõik, et Stockholmist Eestisse naasnud EAÕK-l polnud selleks ajaks veel ühegi teise õigeusu kiriku tunnustust, sest paguluses oldi vaid Konstantinoopoli Patriarhaadi Skandinaavia metropoolia all. Enesest mõistetavalt tegi Moskva kõik endast oleneva, et see nii ka jääks. Selle otsene eesmärk oli EAÕK ruineerimine ja Moskvale allutamine või siis vähemalt sundida eestlasi Moskva kasuks oma varadest loobuma.

Õnneks tuli appi Konstantinoopoli patriarh Bartholomeos, kes 20. veebruaril 1996 andis EAÕK-le üldkirikliku tunnustuse, kuulutades taas Eesti Vabariigi territooriumil kehtivaks 1923. aastal EAÕK-le antud tomose ehk iseseisvusakti. Nõnda tekkis Eesti Vabariigi territooriumil jälle kahe kiriku mitteosaduslik eksistents. Kuna EAÕK oli tol ajal väga väike: vähe preestreid, mitte ühtegi piikoppi ning väga palju temale kuuluvaid hooneid, varasid ja kogudusi, siis haldas Konstantinoopoli Patriarhaadi nimel EAÕK tegevust Soome õigeusu kiriku peapiiskop Johannes. Selline Konstantinoopoli Patriarhaadi otsus päädis õigeusu sisese lõhega, mille tagajärjel katkestas Moskva osaduse nii Konstantinoopoli kui Soome kirikuga.

Meil pole aimugi, mis siinsetes Moskva kogudustes toimub – teame vaid, et ükski neist pole hukka mõistnud Venemaa toime pandud naiste ja laste massimõrvu Ukrainas.

Kogu selle Moskva spektaakli põhjus oli väga lihtne: EAÕK-le kuulusid kõik okupatsioonieelses Eesti Vabariigis eksisteerinud vene kirikud ja nende varad ning Venemaa ihkas neid iga hinna eest enda valdusesse saada. Eesti riigi seaduste järgi tuli aga EAÕK-le kui endisele omanikule kõik need varad tagastada. See oleks tähendanud, et nii Nevski katedraal kui ka Pühtitsa klooster jpm varad oleksid läinud EAÕK varalisse kuuluvusse.

Tüli lõppes kohtus, kus otsustati, et Moskva Patriarhaadile alluval siinsel vene kirikul pole mingit õigust ennast EAÕKna registreerida. Usuühendusena registreeriti EAÕK nime all üksnes Stockholmist tagasi tulnud pagulaskirik, mis sai endale ka kõik kogudused koos varadega, mis olid neile kuulunud enne Nõukogude okupatsiooni. NSV Liidu ja iseseisvuse taastamise ajal ehitatud vene kiriku hooned tagastamisele ei kuulunud.

Venemaa omakasupüüdlikele nõudmistele vaatamata jäi Korneliuse kirik Eestis ametlikult registreerimata kuni 2002. aastani. Seetõttu tekkis Eesti-Vene suhetes järjekordne diplomaatiline skandaal. Nii nagu Kremlile kombeks, puhuti asi suureks ka rahvusvahelisel tasandil. Seda kõike presenteeriti vene vähemuse tagakiusamisena, kellelt on ära võetud nende varad ja keelatud usuliste organisatsioonide moodustamine ning neisse kuulumine, teisisõnu olla Eestis tegemist usuvabaduse enneolematu piiramisega.

Pärnu Suurmärter Katariina kirik, mida kasutab Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku kogudus.
Pärnu Suurmärter Katariina kirik, mida kasutab Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku kogudus. Foto: Joonas Lindholm/Wikimedia Commons

Peagi jõuti siiski Konstantinoopoli Patriarhaadi ja Moskva Patriarhaadi vahelise kirikutüli lahendamisel nn Zürichi kokkuleppeni. Selle alusel said kõik Eesti õigeusu kogudused valida, millise jurisdiktsiooni alla nad kuuluda tahavad. Enamik kogudusi valis EAÕK, kuid siinsed ülisuured vene kogukonna kogudused otsustasid valdavas enamuses Moskva Patriarhaadi kasuks. Kuid varade küsimus jäi siiski üles, sest Moskva Patriarhaadi valinud kogudused paiknesid EAÕK-le kuuluvates hoonetes.

Samas ei tahtnud vene kogudused skismaatilisest EAÕKst ega Konstantinoopoli Patriarhaadist midagi kuulda ja olid nende suhtes väga vaenulikud ning nad polnud ennast Eestis isegi usuorganisatsioonina registreeritud. Taas kord kandis Venemaa Eesti-vastane lobitöö läänes edukalt vilja ning Eestit hakati survestama, et me vene vähemuste diskrimineerimise lõpetaksime. Kuna toona soovisime liituda nii Euroopa Liidu kui ka NATOga, tuli Eestil teha paratamatult järeleandmisi.

2002 oli EAÕK sunnitud annetama kõik need hooned, mis olid Moskva Patriarhaadi koguduste kasutuses, Eesti riigile, mis omakorda maksis EAÕK-le nende üleandmiste eest kompensatsiooni. Seejärel andis Eesti riik need varad Vene Õigeusu Kirikule tasuta kasutada. Selle tagajärjel nõustus Moskva pool ennast lõpuks Eestis registreerima ametliku nime all: Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik (MPEÕK).

Kirik Putini režiimi käepikendusena

Selle tehinguga tuli EAÕK ühelt poolt vastu Eesti riigile, kuid teisalt soovis ta selle järeleandmisega leida ühtsust ja koostööd siinsete Moskva Patriarhaadi alla kuuluvate õigeusklikega. Kaugemaks eesmärgiks sai lootus, et ühel päeval suudetakse äkki taastada ühtne õigeusu kirik Eestis. Moskva ei saanud küll varasid enda omandisse, kuid need läksid siiski tema vabasse kasutusse. Lisaks said nad veel ka riikliku tunnustuse usuorganisatsioonina. Kuid kõigele vaatamata pole asjad suhete normaliseerumise suunas liikunud.

Kuigi Soome ja Konstantinoopoli Patriarhaatide osadus taastati, peab Moskva EAÕKd endiselt skismaatiliseks kogukonnaks, mille tunnustamist üritatakse igal võimalusel blokeerida nii Eestis kui ka õigeusklikul tasandil laiemalt. Moskva Patriarhaat survestab järjest enam õigeusu kogudusi ka teistes riikides, eriti neis, kes Ukrainat toetavad ja seal toime pandud sõjakuritegusid hukka mõistavad. 2018. aastal kaotas Moskva Patriarhaat Konstantinoopoli Patriarhaadi osaduse Ukrainas, peale seda kui viimane oli sealsele kirikule iseseisvuse andnud. See otsus kehtib tänase päevani ja on jõus ka kõigi teiste kirikute puhul, kes Ukraina iseseisvat kirikut on tunnustanud.

Metropoliit Aleksander Vabadussõjas langenud sõjaväelaste mälestussamba avamisel Viljandis 19. septembril 1926.
Metropoliit Aleksander Vabadussõjas langenud sõjaväelaste mälestussamba avamisel Viljandis 19. septembril 1926. Foto: Viljandi Muuseum

NSV Liidu lagunemise järel on Moskva külvanud oma õigeusu kogudusi üle maailma ja ma ei usu, et see on toimunud ainult suurest jumala armastusest, pigem ikka oma mõjuvõimu laiendamisest, kuhu vähegi võimalik. Nii ka Maarjamaal, kus Eesti Apostlikku Õigeusu Kirikusse (EAÕK) kuulub vaid umbes 27 000 liiget, Moskva Patriarhaadile alluvasse kirikusse (MPEÕK) aga üle 170 000 liikme. Ainuüksi Tallinnas on kümnest kogudusest kaheksa Moskva alluvuses.

Sama lugu valitseb Põhjarannikul, Virumaal ja suuremas osas Kesk-Eestis. Ühesõnaga, Putini Vene maailm ehk Russki mir laiutab Eestis täiega ning seda mitte ainult mõnedes kohalikes omavalitsustes ja vene koolides, vaid ka Moskva patriarhile alluvates vene kirikutes. Viimastes jätkub väljapressimine isegi ettekäändel, et Eesti riigi eelnevad hea tahte žestid on olnud poolikud ja kõik varad peaksid kuuluma Moskva kirikule, mitte Eesti riigile.

Osaliselt ongi Venemaa juba oma tahtmise saanud, sest kõik iseseisvuse taastamise järel Eestisse rajatud MPEÕK hooned, sh ka Lasnamäe jpt kirikud, ongi täiega Moskva omad. Eesti julgeolekule on see väga ohtlik, sest tegelikkuses pole tänane Vene Õigeusu Kirik mitte midagi muud kui Venemaa agressiooni ja Putini kuritegeliku režiimi käepikendus. Moskva patriarhi Kirilli heakskiit ja üleskutsed inimsusvastastele kuritegudele ainult suurendavad ohu tunnet.

Meil pole aimugi, mis siinsetes Moskva kogudustes toimub või mida seal räägitakse – teame vaid seda, et ükski neist pole hukka mõistnud Venemaa toime pandud naiste ja laste massimõrvu Ukrainas. Jääb arusaamatuks, miks me seda kõike nii kaua talunud oleme!

Märksõnad
Tagasi üles