N, 9.02.2023

JUHTKIRI ⟩ Boris Johnson lahkub. Mis sellest järeldada?

Postimees
Boris Johnson lahkub. Mis sellest järeldada?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 10
Päeva karikatuur 07.07.2022
Päeva karikatuur 07.07.2022 Foto: Urmas Nemvalts
  • Boris Johnson, Joe Biden ja Kaja Kallas on olnud lääne leeris suurimad Ukraina toetajad
  • Valitsuste vahetumine on demokraatiates tavapärane ja see eristabki neid Venemaast
  • Eesti huvides on nii demokraatia toimimine kui ka lääne ühtsus Ukraina toetamisel

Siseriiklikud raskused mitmes Ukrainat enim toetavas riigis ei vasta Eesti huvidele, samas ei saa mööda vaadata ka demokraatlike põhimõtete au sees hoidmisest. See on dilemma, mis seisab hetkel lääne, sealhulgas Eesti ja Ukraina ees.

Täna õhtuks on lahkumisavalduse andnud 33 Briti valitsuse ministrit, kelle arvates ei luba peaminister Boris Johnsoni käitumine neil samas valitsuses jätkata. Suurenesid üleskutsed Johnsoni tagasiastumiseks. Lisaks sellele kummitab Ühendkuningriiki teine Šotimaa iseseisvusreferendum ning Põhja-Iiri protokoll, mis on seadnud Londoni kokkupõrkekursile Brüsseliga. Seda Ukraina sõja ajal, mil Euroopa ühtsus on väga oluline.

USA presidendi Joe Bideni toetus on aga katastroofiliselt vähenenud. Mais toetas teda Reuters/Ipsos arvamusküsitluse järgi 36 protsenti küsitletuist. Lisaks painab Ühendriike 40 aasta kõrgeim inflatsioon. See kõik on pannud demokraadid küsima, kas Biden üldse saab kandideerida teiseks ametiajaks. Suure tõenäosusega kaotavad demokraadid kontrolli vähemalt ühe Kongressi koja üle novembris peetavatel vahevalimistel. See aga muudab Bideni poliitika tegemise raskemaks.

Kodusel rindel aga pole Eestil jätkuvalt korralikku valitsust. Võimalike koalitsioonipartnerite erimeelsused on hetkel osutunud tugevamaks strateegilisest vajadusest leida Ukraina sõja ajal riigile enamusvalitsus.

Tegemist on normaalsete arengutega demokraatiates, kus riigijuhid vahetuvad ja kus skandaalid nõuavad nende tagasiastumist. On ju demokraatia ja sellega kaasas käiv vabadus asjade üle ise otsustada Ukraina võitluse peaeesmärke.

Nii Johnson, Biden kui ka Kallas on olnud lääne leeris suurimad Ukraina toetajad. USA on andnud Ukrainale sõjalist abi mitmekümne miljardi dollari eest, mis ületab Ukraina enda kaitse-eelarve mitmekordselt. Samuti pole britid tagasi kohkunud ukrainlastele mitmesuguste relvade andmisest ja peaminister Johnson on sõja ajal Ukrainat külastanud lausa kaks korda.

Kaja Kallas on aga olnud teatud mõttes Ukraina sõjas Ida-Euroopa eestkõneleja, kes on lääne meedia kaudu suutnud läänele viia sõnumit, et Ukraina peab selle sõja võitma ja häbiväärne rahu ei tule kõne allagi.

Nüüd on aga täiesti reaalne võimalus, et Kallas ja Johnson võivad poliitiliselt areenilt kaduda ja Bideni mõju väheneda. Johnsonile leiduks muidugi asendaja, kuid ta peaks tegelema esialgu sisemise võimubaasi konsolideerimise ja uue valitsuse töölehakkamisega. Näha aga Eestis inimest, kes asendaks Kaja Kallast välismeedias, on ülimalt keeruline.

Teisest küljest tuleb meenutada, et tegemist on normaalsete arengutega demokraatiates, kus riigijuhid vahetuvad ja kus skandaalid nõuavad nende tagasiastumist. On ju demokraatia ja sellega kaasas käiv vabadus asjade üle ise otsustada Ukraina võitluse peaeesmärke.

Kui me selle põhimõtte silmist laseme, siis tekib küsimus, mille nimel ukrainlased võitlevad. Vaevalt et nad sooviksid riiki, kus otsuseid langetab kitsas ring inimesi ja kus mingi kriis sunnib demokraatiast loobuma. See riik, kus säärased asjad toimuvad, on muidugi olemas – see on Venemaa. Seal langetabki otsuseid kitsas ring inimesi paljuski väljamõeldud kriisidele viidates.

Eesti huvides on seega nii demokraatia toimimine kui ka lääne ühtsus Ukraina suhtes. Mõlemad põhimõtted on tähtsad ja loodetavasti ei pea Eesti hakkama nende vahel valima.

Märksõnad
Tagasi üles