Püha geomeetria mõistatused Eestis

Lagunenud õigeusukirik Varnjas. Foto: Ain Protsin

Ilmunud on Eesti raskeim fotoalbum püha arhitektuuri, kunsti ja ajaloo sõbrale. 1000-leheküljeline, kõvakaaneline, kahe telliskivi suurune, mitu kilo kaaluv monumentaalteos sisaldab kvaliteetfotosid kõikidest Eestis asuvatest õigeusu kirikutest, kloostritest ja kabelitest, ka lagunevatest.

Mitmes vaates väljastpoolt pildistatud 178 hoonele on valikuliselt lisatud kirikute projekte ja kirjalikke allikaid. Raamatu alguses on kaks teaduslikult korrektselt viidatud ülevaadet õigeusu kirikuarhitektuurist Eestis. Album on väga ilus ja kõlbab kinkimiseks välismaalasele, sest tekstid on peale eesti keele ka vene ja inglise keeles.

Fotograafi ja koostajate töö väärib tunnustust, teos on väärtuslik ka 400 aasta pärast. Arhitektuuri on kodeeritud ajastu elutunnetus ja maailmavaade. Pühakojad on ilmavaate ehedamad vormid, mis peegeldavad alati mingeid õpetusi. Eesti laantes peitub palju huvitavaid püha arhitektuuri ehitisi, mille kunstiajalooline hindamine osutub tänu sellele albumile tunduvalt hõlpsamaks.

Enam pole vaja kõige sellega tutvumiseks ise kohale sõita. Piisab, kui avad raamatu, ja oledki püha geomeetria imelises maailmas.

Fotode kõrval on kirjas iga kiriku lugu. Neid lugedes meenub Eesti sakraalarhitektuuri uurimise kõrgaja (1980ndad) eestvedaja Villem Raam. Vist oli tema see, kes oletas, et enne Saksa ordu tulekut oli Eesti juba kristlik maa (vähemalt osaliselt), mille kroonikakirjutaja maha vaikis, et õigustada paavstluse mõjuvõimu laienemist.

Villem Raam on 20. sajandi arheoloogilistest uuringutest järeldanud, et Eestis olid praeguste kivikirikute kohal juba sajandeid varem olemas puukirikud. Nende mahapõletamise kihid on arheoloogidele leitavad. Siin peab teadma tõsiasja pühakodade ehitamisest alati samadele «väe»-kohtadele endistes hiites. Selle üle, kellele need puukirikud kuulusid, ei ole eriti spekuleeritud.

Olen aastaid otsinud enne Saksa ordut Eestis olnud kristluse jälgi ja nüüd leidsin sellest albumist uue vihje. Professor Jaanus Plaat väidab albumi esimeses artiklis lk 20: «Vähesel määral on siinse põlisrahva esindajad õigeusku ristitud ilmselt 11. sajandist, seega enne, kui Eesti ala sattus 13. sajandi algul roomakatoliku kiriku mõjusfääri.»

Kui enne praegusi kivikirikuid olid nendel kohtadel õigeusu puukirikud, asetub muistne võitlus Saksa munkrüütlitega täiesti uude valgusse. Sellisel juhul, 800 aastat tagasi, ei võidelnud omavahel kristlased ja viikingid, vaid paavstikristluse (Rooma) ja kreeka kristluse (õigeusu algne nimetus) haru. Kusjuures selles poleks midagi erakordset, sest just neljandas ristisõjas ründasid paavstimeelsed õigeusklikke ja 1204. aastal vallutasid Konstantinoopoli.

Kreekaliku ja roomaliku kristluse konflikti juured olid sajanditevanused ja põhjused asusid muu kõrval ka suhtumises antiikkultuuri. Kreeka kristlus säilitas antiikkultuuri, piltide austamise, kreeka keele ja kirjanduse, preestrite abielu jms. Rooma kristluses ei oldud antiikkultuuri inimideaalist huvitatud.

Alles karolingide renessanssiga (8. saj) tekkis iirlaste mõjul Frangi riigis kristluse ja antiikkultuuri ühinemine, mida nimetatakse humanistlikuks kristluseks. Tugevneval paavstlusel polnud sellist nähtust vaja ja 867. aastal algas Rooma kiriku ja Kreeka kiriku eraldumine, mis kestis 13. sajandi alguseni.

Paavst­lus muutus üha rangemaks, keelates näiteks vägisi preestrite abielu, mis viis sajandeid hiljem reformatsioonini. Õigeusk sündis humanistliku kristluse ja paavstluse vastasseisust. Selle vastaseisu üheks võitlusväljaks võis kujuneda ka muinasaja Eesti.

Uutest mündileidudest järelduste tegemine on veel ees, aga seni ilmunud mündileidude ülevaade tõestab Eesti alade kaubandussidemeid Konstantinoopoliga juba 9. sajandist. Koos kaupmeestega jõudis kristlus Eestisse tõenäoliselt varem, kui me seni oleme arvanud.

Esimese pühamu ehitamist alustati kirikuloolase Olaf Silla andmetel Tartusse 1030. aastal.
Õigeusu kirikute albumist lk 21 saame teada oletuse, et esimesed kirikud võisid Tartus asuda praeguse botaanikaaia alal ja Jaani kiriku juures.

Albumi teise artikli alguses arvab Aleksander Pantelejev, et Tartu õigeusu pühakojad sarnanesid ilmselt Pihkva või Nov­gorodi kirikutega. Võib oletada, et albumi kaanel kujutatud puukabel ja kaante vahel olevad mõned puidust pühad ehitusvormid võisid eestlastel olemas olla juba enne Saksa ordu vallutusi.

Kui eelnev jutt käsitles Lõuna-Eestit, siis Saare ja Lääne-Eesti kristlus võis olla hoopiski kaugemalt pärineva Iiri-Šoti kristluse mõju all. Sellele viitavad rõngasristide motiivid, mida on Saaremaa kirikuaedades tänaseni leida. Lääne poolt, mööda merd Eestisse saabunud kristluse esimene laine oli rahumeelne. Muidugi on kristluse alguse kohta Eestis rohkem küsimusi kui vastuseid.

Jääme ootama fotoalbumile järge, sest samavormilist jäädvustamist vajavad kõik Eesti pühakojad ja sakraalhooned.

Raamat

«Õigeusu kirikud, kloostrid ja kabelid Eestis»
Tekst Jaanus Plaat, fotod Arne Maasik
Eesti Kunstiakadeemia, 2011
1002 lk