Raamatud, mida lapsed võiks lugeda

Tiia Selli «Kuningas Lambapea ja Piripoti Kuning­riik» Tänapäev, 158 lk Foto: Repro

Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali lastekirjanduse žürii koosseisus Mare Müürsepp (esimees), Anu Kehman ja Mika Keränen valis nominentideks järgnevad raamatud.

Tiia Selli
«Kuningas Lambapea ja Piripoti Kuning­riik»
Tänapäev, 158 lk

Ei vingumisele!

Tiia Selli lasteraamatut «Kuningas Lambapea ja Piripoti Kuningriik» kätte võttes polnud mul mingeid ootusi, kuna autori varasemad teosed polnud seni pihku sattunud.  

Esimese positiivse emotsiooni andis kohe esikaas, mis vihjas sellele, et kunstnikutöö on usaldatud Hillar Metsale. Illustratsioonid on põnevalt detailiderohked ja tegelaskujud neil ülimalt ilmekad. Võib-olla oli see taotluslik, et pildid on mustvalged, kuid oleksin tahtnud neid näha värvilisena. Sama arvas ka mu esimeses klassi õppiv poeg, kellega ühiselt raamatu üle mõtteid vahetasime.

Rraamat ise on mõnusalt ladus ja lahedalt loetav. Seda nii täiskasvanul ehk minul kui ka lapsel, kes raamatuga magamistuppa kadus ja sealt paar tundi hiljem läbiloetud raamatuga väljus. Absoluutses vaikuses ta seda läbi ei töötanud, nimelt kostis toast aeg-ajalt naerupurskeid.

Sündmused saavad alguse, kui kuningas Ekmar keelab riigis ära laste sünnitamise, ja seda kõike üksnes rõõmu valmistamiseks kuningannale, kes pole kümne kooseluaasta jooksul ühtegi beebit ilmale toonud, kuigi tahtnuks.

Virisemise ja töinamisega sinasõbraks olevad piripotlased tõstavad mässu ja kuningas satub põlu alla. Üldist rahulolematust kasutab ära elukas Kurlumps, kes püüab jõuliselt võimu haarata. Nii siiski ei juhtu, kuid isikliku õnneni ja seega uue eluni jõudmiseks peavad Piripoti kuningas ja kuninganna läbima kannatuste kadalipu.

Poja sõnul oli põnevam koht see, kui kuningas, kuninganna, vangivalvur ja kopterijuht pidid rikkiläinud lennumasina hülgama, päästepaadi merre laskma ning mööda nöörredelit sinna ronima. Ka meeldis talle väga Rõõmumaale salaja hiilinud Kurlumpsi minema peletamine kõdipallidega. Lapse kinnitusel polnud raamatus kohta, mis talle poleks meeldinud. Ka ütles ta, et plaanib piripotlaste raamatu millalgi uuesti läbi lugeda.

Raamatust jäi kõlama mõte, et head asjad ei tule pahatahtlike ja kurjade inimeste juurde. Ka õnn jääb vinguviiulite jaoks kättesaamatusse kaugusesse. Ärge virisege, vaid hakake elama ja lubage endal olla õnnelik! Hea, et laheda lugemismaterjali sisse oli autor peitnud selle lihtsa elutõe. Lisaks lapsele andis see mõtlemisainet mullegi.

Mari Kamps
Postimees
--------------------

Heli Illipe-Sootak ja Katrin ­Erlich
«Kiisu ­reisib»
Dolce Press,
55 lk

Tutvumine käib kõhu kaudu

See on üks nendest terviklikest ja kaunitest väikelasteraamatutest, mida viimastel aastatel on rõõmutegevalt kasvavas koguses ilmunud. Kiisul pole sugugi esimene kord lugejaga tutvust teha. Nüüd ulatab ta mudilasele käpa ja viib koduste asjade juurest kaugetele maadele. Tosinast loost üks on aga hoopis Kiisu meremehest vanaisa jutustatud.

Autor saadab Kiisu naabritele külla, sõidutab Ungarisse sugulase pulma, ja lennutab teda igasse maailmajakku, Antarktika kaasa arvatud. Reisisellil on nõrkus saarte vastu. Ta käib Gotlandil, Hawaiil, Uus-Meremaal, Jaapanis ja Madagaskaril. Seevastu nn vana Euroopa ja Põhja-Ameerika jäävad kõrvale, võimalik, et järgmisteks reisisihtideks.

Illipe-Sootaki eesmärk ei ole tutvustada mudilasele võõraste maade vaatamisväärsusi ega ajalugu. Jäägu see edaspidiseks. Ta valis iga paika esindama ühe looma, kelle abil Kiisu saab meki suhu kohalikest roogadest ja kohalikust keelest. (Muuseas, ei sõnagi inglise keelt!)

Mõnele poole viib Kiisu külakostiks eestimaist toitu – Gotlandi hülgele räimi, kiivile näkileiba, gorillale hernekrõbuskeid, pingviinidele leiba jne. Igale maale sõidab Kiisu erineva sõiduriistaga, näiteks jalgrattaga Lätti, õhupalliga Hiinasse, lennukiga Brasiiliasse.

Iga jutu ülesehitus sarnaneb laste endi väljamõeldud lugude struktuuriga. Peategelane läheb kodust välja, leiab sõbra, nad teevad koos midagi toredat ja võib juhtuda ka üht-teist põnevat. Lõpuks jõutakse taas turvaliselt koju. Autor kasutab ohtralt kahekõnet, rahvaluulet meenutavaid kordusi.

Kui kirjanik jutu sees mõnest võõrale maale iseloomulikust detailist ka mööda vaatab, siis kunstnik lisab selle lahkesti pildile. Gotlandi kõverate sarvedega jäär jälgib Kiisu visiiti pilvepiirilt. Jaapani loo juures on pildil origami-kureke. Igal illustratsioonil on rohkesti detaile, mida lugemise ajal või enne või pärast vaadata ning mille üle aru pidada.

See raamat avardab mudilase maailmapilti sõbralikul, mängulisel viisil. Ei koorma uute teadmistega, vaid vahendab emotsiooni. Emotsioon on aga igas tükis positiivne. No ja süüa saab ikka tublisti!

Krista Kumberg
lastekirjanduse uurija ja kriitik
--------------------------
Wimberg
«Roken­roll»
TEA, 59 lk

Särtsu täis luule

Autor on põhjendanud luuleraamatu pealkirjavalikut sellega, et talle enese meeldib see muusika väga, kuna rokenroll särtsub energiast ja rokkar ise on aus ja vaba – ütleb, mida tahab. Ka luules peab olema samamoodi. Ongi. Alapealkirjaks pani Wimberg raamatule «Luuletused tarkadele lastele».

Loodetavasti evivad lapsed elutervet enesehinnangut ega poeta raamatut enne lugemist nukralt peost. Millest oleks ju kahju. Sest kuidas muidu targaks saab, kui üldse ei loe või loed lugusid, mida kirjanik kirjutab lollidele lastele! Muide, säherdust lugeja alahindamist ja ninnu-nännutamist kohtab kurvakstegevalt palju, aga enamasti tõlgitud raamatute puhul.

See on Wimbergi viies luuleraamat lastele. Neist kaks – «Buratino laulud» ja «Põngerjate laulud» – sisaldavad telesaadetes esitatud laulude sõnu. Mõndagi laululikku leiab ka kõnealusest kogust rohkesti. Kus hakkab refräänina korduma «oi-lii, oi-laa» või «Kui on saunaõhtu» või «Minul on kollased kummikud!» või «Kui ma praen leiba». «Dušilaul», «Köögilaul» ja «Esikulaul» avardavad kindlasti lugeja ettekujutust luulest. Ehk kisub järele tegema? Tore oleks, emakeeleõpetaja lööks selle eest luuletajale patsi.

Luuletuste teemad teevad ringe lapse argielu, mõtte ja mängu ümber. Mis saab siis, kui laps suureks kasvab? Põhitoonilt pilvitu ja lustilise hõlmas on tõsist juttu ka – annab mõelda, miks meie isside elu nii kiire on, kust tuleb paha tuju, mida tahab isa, kui laps tahab-tahab-tahab ja muudkui jonnib jne. Sõna saavad tolmutuustid ja päkapikk. Ei saa autor mööda ka kahest «oma teemast» – kollitamisest ja usklikkusest.

Wimbergi raamatus on luule kõrval ka paar proosapala. Mõne luuletuse on Contra «võro kiilde ümbre pannu». Kunagi sügaval Nõukogude ajal soovitas keegi naljamees ajalehest Brežnevi kõnet muhu murdes lugeda. Tekstil pidi kohe teine mekk ja teine tähendus külge tulema.

Tuli küll. Selles raamatus tekib originaali ja tõlget lugedes kummatigi tunne, et võru keel annab sõnumile pehmust ja soojust juurde. «Rokenroll» meenutas siinkirjutajale Vahtramäe Emilit, tempe tegevat rüblikut, kelles on tulevane vallavanem juba olemas.

Krista Kumberg
lastekirjanduse uurija ja kriitik
---------------------
Linda-Mari Väli
«Eikeegi eikunagi eikusagil»
Värske Rõhk,
141 lk

Elu võimalikkusest Utoopias

See on raamat, mis  peneb noore lugeja mõtlema maailmale ja ühiskonnale. Mitte et see kuidagi õnnelikumaks teeks. Võib-olla koguni vastupidi. Sümpaatsemaks küll. Noor, kes protestivaimust nina täis tõmbab, saab kaineks, kasvab suureks ja kohaneb sellega, mis talle kunagi nõme tundus. Sellel, kes mõtleb, on mugandumine raskem.

Väli kirjutab noortest, kes protestiks astuvad kõrvale. Nad ei tee midagi. Nad lahkuvad kodust, ei lähe enam kooli ja seavad end kommuunikesena sisse tühjas majas. Kõige vanem neist on 17, noorim 12 aastat vana. Noored on üheskoos, neil on suur ja oluline idee, aga ainus, mis segaseks jääb, on selle idee teostamisviis.

Mille vastu ollakse? Tarbimise, raiskamise, reostamise vastu, mugandumise vastu. Nad tunnevad, et neid on justkui röövitud – neilt on ära võetud oskused (ja vajadus) midagi oma kätega luua. «Teate, ma tunnen ennast kuidagi poolikuna, pooliku inimesena, kes ei mõistagi midagi peale hakata, kui kõik endastmõistetavad mugavused äkki ära võtta, ja kes võib kas või nälga surra, kui poed korraga olematuks kaovad…» kurdab tütarlaps ja teeb ettepaneku kõik selline uuesti selgeks õppida ja päris inimeseks saada.

Nii need skvotterid siis võtavadki vana maja üle, kõbivad selle elamiskõlblikuks, harivad üles aia ja mingil hetkel on neil koguni elektrivalgus sees. Oma elupaika kutsuvad nad Utoopiaks. Ah et kuidas nad end majandavad? Eks nad mõtlevad pisematele vargustele ­õigustuse ja «jagavad suurkaupmeeste ja -ehitajate varasid ümber».

Nende lillelapse-elu seisneb muretus lorutamises, piibu tõmbamises, raamatute lugemises, nende pea pakitseb anarhismifilosoofiast ja nad katsuvad vähem mõelda selle koleda ja kohutava maailma peale.

Lugu jutustab Maria, aga peategelaseks on Agnes, kõige noorem, tundlikum… Agnese ideed on ühtaegu armsalt eluvõõrad ja idealistlikud ja samas nii eluterved, lausa talupojatarkuse musternäited. Nii et häbi hakkab täiskasvanute kohastumisvõime pärast.

Kuidas seda kohutavat maailma muuta – ega kellelgi väga konstruktiivset ettepanekut pole. «Me peame lihtsalt olema head, aga see ei ole nii lihtne.» Nagu kerge taibata, ilmutab omanik oma kinnisvara vastu huvi, vana maja lammutatakse ja silt «Eravaldus» lõpetab selle suve, selle seikluse.

Eks vanainimesele see lugu pisut naiivne ole, samas südamesse minev, ja kurb hakkab ka. Ja hea. Et leidub neid, kellele veel korda läheb…

Krista Kumberg
lastekirjanduse uurija ja kriitik
-----------------------
Ilmar Tomusk
«Volli vanad vigurid»
Tänapäev, 2011,
138 lk

Nalja ja teadmisi

2007. aasta tutvustati meid rõõmsa, aruka ja uudishimulise kuueaastase poisiga, kellega juba nii peaigav ei hakka. Raamatusse «Volli vanad vingurid» ongi Ilmar Tomusk kirja pannud tembud, mis eelmisesse teosesse ei mahtunud.
 
Ilmar Tomusk oskab Volli tegemisi kirjeldada täpselt parajalt, mitte midagi üle kirjeldades, samas ka mitte midagi välja jättes. Tomuski kirjastiil ja sõnakasutus on arusaadav. Tomusk garanteerib, et igas peatükis oleks nalja kui ka midagi, mida kõrva taha panna.

Mida öelda siis Volli kohta? Alustuseks peaks mainima, et ta on päris, mitte nagu Harry Potter ja Karlsson katuselt. Teiseks tuleks lausuda, et Volli viib kõik oma vähegi teostatavad ideed ellu.

Sellest ka kolmas punkt, hoidke oma piip ja prillid, sest tänu Vollile võivad need naerust vappudes maha kukkuda.

Ma ei oleks iialgi uskunud, et üks kuueaastane poiss jõuab ühes aastas nii palju korda saata. Alguses võtab arvuti juppideks, siis vestleb koolikatsetel õpetajaga tolle abikaasast ja triikraudadest, hetke pärast parandab ta MP3-mängijat, riietub kadrisandiks ja läheb isaga ellu jääma. Tark, andekas, uudishimulik ja aus, selline see Volli ongi. Minu arvamust pidi, üks õige eeskuju Volli-vanustele lastele.

Olles suure kirja ja ilusate piltidega, mis on küll mustvalged, on see ideaalne raamat lastele, kes on õppimas kirjatähti. Süstides lugejasse soovi uurida, millest miski koosneb, ja soovi avastada maailma, leian, et «Volli vanad vigurid» on praegu üks parimatest eesti lasteraamatutest.

Anu Rumm
13-aastane lugeja
---------------------
Markus Saksa­tamm
«Tont ja manna­puder»
Tänapäev, 144 lk

Elagu banaan, meie tšempion!

Sünnib siia ilma inimene... Õpib roomama, käima, rääkima, lugema. Aeg lendab kiiresti.
Kuid ometi mahub lühikesse ajavahemikku, mis lapse meelest polegi nii lühike, uskumatult palju väikesi asju, mis igale lapsele on suured ja tähtsad.

Meie maailmas on peidus hulk pisikesi maailmu, mille me töökohustuste, tuludeklaratsioonide ja liisinguarvete kõrval oleme lihtsalt unustanud. Parajas eas lapsed tuletavad seda meile meelde. Ja vahel mõni hea kirjanik. Nagu Kivirähk. Või Kass. Või Saksatamm.

Markus Saksatammega kohtusin ma esmakordselt Tähekese veergudel. «Paneb Kivirähki,» käis mul mõte peast läbi («Kaka ja kevad» oli meil tütrega parasjagu öökapiraamat). Aga mida enam ma Saksatamme lugusid lugesin, seda enam leidsin, et tegin autorile ülekohut. Küll aga aimub eakaaslaste sarnast lapsepõlvelugemust, mis ulatub meie Eno Rauast suurnimede Lindgreni, Traversi, Milne’i, Carrolli, White’i ja paljude teisteni välja.

Nagu öeldud, ei ole see fantaasia. Pange tähele, mis juhtub esikus, kui 5–7-aastane seal asjatab! Jope jonnib ja jalanõud jagelevad. Nii ongi: padrikus möllab superstaar ja konkus räpikunn, ulakas verivorst lubab end banaanikarva võõbata ja iluuisutajaks saada. Te ei usu?

Unustage korraks oma igapäevatoimetused ja Facebook ning tehke silmad-kõrvad lahti!
Saksatamm oskab neid lugusid ka kirja panna. Tema vaimukatel lühijuttudel ei ole enamasti puänti, kuid see-eest saab lugeja paari avalausega kaelani loosse sisse – kui Arno koolimajja jõuab, on tunnid juba alanud. Saksatamme tuleks lugeda nüüd ja praegu.

Mõni tekst on lausa ajakriitiline: kui telesaadet enam ei mäletata, ei toimi ka paroodia. Ja kiirustada tuleks ka seetõttu, et lapsed kasvavad ruttu. Vannis elavad krokodillid muutuvad pesulõksudeks ja täiuslikust tormist saab veeloik toapõrandal.

Ja lõpuks: eraldi boonuspunktid illustraator Maido Hollole. Tänu temale näeb «Tont ja mannapuder» just niisugune välja, nagu üks tõeline lasteraamat olema peab.

Neeme Korv
Postimees