Toomas Alatalu ⟩ Suveräänsuste paraad jätkub Karakalpakkias!

Toomas Alatalu. Foto: Remo TÕnismÄe/postimees

Karakalpakkia iseseisvusmispüüdes pole midagi iseäralikku, kui meenutada Nõukogude Liidu lagunemist, leiab väliskommentaator Toomas Alatalu.

Just see oleks suurim teadmine sõnumitest, et Usbekistani koosseisus olev Karakalpaki Vabariik säilitab inimohvritega rahutuste tõttu 1992. aasta põhiseaduse sätte, et neil on õigus Usbekistani koosseisust lahkuda. Kes leiab kaardil üles õnnetu väljasureva Araali mere, mille lõunaserva küünib Karakalpakistan (neli Eesti territooriumi kahe miljoni elanikuga), see avastab, et iseseisvana oleks tal vaid kaks naabrit, Kasahstan ja Türkmenistan, kolmandana mõistagi (paha) Usbekistan ehk siis – lahkulöömisel pole mõtet. Küll aga kõnelevad puhkenud rahutused sellest, et sealgi pulbitseb poliitiline elu ja on hulgaliselt probleeme, mida Usbekistani tänane võimumees Šavkat Mirzijojev üritab 27. juunil avaldatud põhiseaduse parandustega vähemalt osaliselt lahendada.

Lahkulöömise õigus aga tuletab meelde Nõukogude impeeriumi lagunemise aegu, mil Eesti (NSV) esimesena kuulutas välja oma suveräniteedi (16.11.1988), mis peagi leidis järgimist. Kui Venemaa uus liider Boriss Jeltsin 5. augustil 1990 Kaasanis selle suurima liiduvabariigi subjektidele ja teistelegi teatas, et võtke suveräänsust (ehk kehtestage oma seaduste ülemlikkus Kremli omade suhtes), siis tehti seda ridamisi ja sai rääkida suveräänsuste paraadist. Seda nii toonastes liiduvabariikides, autonoomsetes vabariikides ja oblastites ning koguni lihtsalt oblastites. Nagu näiteks Primorje (Vladivostok!).