JUHTKIRI ⟩ Ukraina vajab uut Marshalli plaani

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

• Ukraina ei tohi langeda vaesusse ja niiviisi Vene propagandalõksu
• Tuleb luua institutsioonid Ukraina abiraha kasutamise kontrolliks
• Ukraina peab näitama, et tal on Euroopa Liitu saamisega tõsi taga

Ukraina ülesehitamine tooks kasu Euroopa Liidule, sealjuures Eestile, kuid abi Ukrainale ei tohiks jääda bürokraatlike tõkete taha.

Eile ja täna on Šveitsis Luganos Euroopa Liidu ja Ukraina liidrid, et arutleda selle üle, kui suur peaks olema Euroopa Liidu antav abi Ukraina ülesehitamiseks. Luganos peetaval Ukraina taastamiskonverentsil esinenud Ukraina peaminister Denõss Šmõhal nimetas vajaminevaks summaks 750 miljardit dollarit. Tema sõnul saaks osa sellest (300–500 miljardit dollarit), kui võtta kasutusele Vene riigi ja oligarhide raha, kuid selles suhtes valitsevad läänes erimeelsused.

Esialgu kavatseb Euroopa Investeerimispank kokku saada 100 miljardit dollarit, mis oleks esimene samm Ukraina ülesehitamisel. Sellele peaksid järgnema muud finantssüstid.

Euroopa peab osutama Ukrainale umbes säärast abi nagu Ühendriigid Marshalli plaani näol Lääne-Euroopale pärast Teist maailmasõda. Marshalli plaan andis aastail 1948–1952 Euroopale üle 13 miljardi dollari (raha väärtus oli siis suurem), mis jagunes 14 riigi vahel.

Marshalli plaaniga tugevnes transatlantiline side Euroopa ja USA vahel, lisaks aitas plaan Lääne-Euroopal vähendada vaesust ja niiviisi tõrjuda ka kommunismiohtu, sest rahulolematuid kodanikke oli vähem. Lisaks pani Marshalli plaan Euroopa paremini koos tööle, sest stabiilne Lääne-Euroopa oli USA huvides. Esimese maailmasõja järgsed vead ei tohtinud korduda.

Ukraina ei tohi langeda vaesusse ja niiviisi Vene propagandalõksu. Lisaks aitaks Ukraina Marshalli plaan tugevdada Ukraina lõimumist läänega.

Kõik need momendid tulevad mängu ka Ukraina ülesehitamise juures. Ukraina ei tohi langeda vaesusse ja niiviisi Vene propagandalõksu. Lisaks aitaks Ukraina Marshalli plaan tugevdada Ukraina lõimumist läänega. Tuleks luua eraldi institutsioonid, mis kontrolliksid Ukrainale antava raha kasutamist, sest sääraseid summasid ei saa visata lihtsalt kui musta auku. Samas peaks Venemaa agressioon panema ka ukrainlased mõistma, et puhuti korruptiivne praktika ei vii riiki edasi.

Erinevus Marshalli plaanist on muidugi asjaolu, et Ukrainas sõda alles käib ja seetõttu on ülesehitamiseks vajamineva raha määra keeruline hinnata. Lisaks toetab lääs Ukrainat ka sõjaliselt.

Tööd peavad tegema mõlemad pooled. Euroopa Liit peab näitama, et Ukrainale ELi kandidaatriigi staatuse andmisel on reaalne sisu. Ukraina peab aga näitama, et tal on Euroopa Liitu saamisega tõsi taga.

Euroopa Liit ei tohiks raha andmisega aga kaua venitada, sest ka Hiina võib hakata tundma huvi Ukraina ülesehitamise vastu. Hiinal pole aga sääraseid rahastamistingimusi kui läänel, mis nõuab õigusriiki ja võimalikult vähest korruptsiooni.

Kui hiinlased mõtlevad strateegiliselt, siis seda võiks teha ka Euroopa Liit. Teatavasti polnud Marshalli plaan puhtalt altruistlik – USA vajas korralikku ja stabiilset turgu. Samasuguseid mõtteid võiks mõlgutada ka Euroopa Liit, sest stabiilne Ukraina ei tähendaks mitte üksnes tugevnenud julgeolekut, vaid ka potentsiaalset turgu. Seda eriti arvestades Euroopa Liidu siseturgu, mille liikmeks ka Ukraina kunagi saab.

Eesti peab Ukrainat ülesehitamisel igati aitama. Oleme ju jaganud Ukrainale kogemusi sovetikorrast väljatulekul, nüüd peab see töö jätkuma koostöös eurooplastega.