Bjørn Lomborg ⟩ Mahepõllundus on friikidele, mitte lahendus toidukriisile

Sõnnik on põllumehele asendamatu, kuid seda ei jätku kõikidele põldudele. Foto: Shutterstock

• Mahepõllundus toodab hektari kohta vähem saaki
• Sri Lanka mahepõllunduseksperiment oli fiasko
• Maheväetis toodetakse tavapõllunduse sõnnikust

Maailma on ähvardamas globaalne toidukriis, nii et poliitikakujundajad peavad kõikjal tõsiselt mõtlema, kuidas muuta toit odavamaks ja kättesaadavamaks. See nõuab pühendumust toota rohkem väetist ja paremaid seemneid, maksimeerida geneetilise muundamise potentsiaali ja loobuda rikka maailma kinnisideest mahetoodangu suhtes, kirjutab mõttekoja Copenhagen Consensus president Bjørn Lomborg.

Venemaa jõhker sõda Ukrainas muudab toiduained vähem kättesaadavaks, sest need kaks riiki on vastutavad rohkem kui veerandi globaalse nisuekspordi eest ning suurtes kogustes odra, maisi ja taimeõli eest. Lisaks on väetiste, energia ja transpordi hinnad hüppeliselt tõusnud ning toiduainete hinnad on viimase kahe aasta jooksul kerkinud 61 protsenti.

Tärkav toidukriis paljastab karmi tõe: mahepõllumajandus ei suuda maailma ära toita ning võib tulevasi kriise isegi süvendada.

See on kaua olnud lihtsalt moekas trend ja petlik idee, et mahepõllumajandus lahendab näljahäda. Euroopa Liit surub aktiivselt peale mahepõllumajanduse kolmekordistamist Euroopas 2030. aastaks, samas kui enamik sakslasi tõepoolest arvab, et mahepõllumajandus suudab aidata maailma ära toita.

Uuringud aga näitavad otsustavalt, et mahepõllumajanduses toodetakse hektari kohta palju vähem toitu kui tavapõllumajanduses. Peale selle nõuab mahepõllumajandus põllumeestelt põllu rotatsiooni karjamaa, kesa või kattevilja kasvatamiseks, mis vähendab mahepõllumajanduse tõhusust. Kokkuvõttes toodavad mahepõllumajanduslikud viisid veerandi kuni poole vähem toiduaineid kui praeguses teaduspõhises põllumajanduses.

See tähendab, et mahepõllumehed vajaksid palju rohkem maad, et toita sama hulk inimesi kui praegu – võimalik et isegi kaks korda suuremat ala. Arvestades, et praegu kasutab põllumajandus 40 protsenti maakera jäävabast maast, tähendaks mahetoodangule üleminek suurte loodusalade hävitamist vähem tõhusa tootmise eesmärgil.

Sri Lankal toimuv katastroof annab meile kainestava õppetunni. Eelmisel aastal jõustas nende valitsus täieliku ülemineku mahepõllumajandusele. Hoolimata ekstravagantsetest väidetest, et mahemeetodid võivad anda saagi, mis on võrreldav tavapõllumajandusega, ei toonud see poliitika mõne kuuga kaasa muud kui kannatusi ning mõnede toiduainete hinnad viiekordistusid.

Tärkav toidukriis paljastab karmi tõe: mahepõllumajandus ei suuda maailma ära toita ning võib tulevasi kriise süvendada.

Sri Lanka oli aastakümneid riisi tootmises isemajandav, aga on nüüd traagiliselt sunnitud importima 450 miljoni dollari väärtuses riisi. Teekasvatamine, mis oli Sri Lanka peamine eksporditav põllukultuur ja välisvaluuta allikas, sai laastatud ning selle majanduslik kahju oli hinnanguliselt 425 miljonit dollarit. Valitsus oli sunnitud pakkuma põllumeestele 200 miljoni dollari suurust hüvitist ning välja tulema 149 miljoni dollari suuruse toetusega.

Sri Lanka mahepõllumajanduslik eksperiment ebaõnnestus fundamentaalselt ühe lihtsa tõsiasja tõttu: seal ei ole piisavalt maad, et asendada sünteetiline lämmastikväetis loomasõnnikuga. Mahetootmisele üleminekuks ja tootmishulga säilitamiseks vajaks Sri Lanka viis kuni seitse korda rohkem sõnnikut, võrreldes riigi praeguse sõnnikuhulgaga.

Sünteetilised lämmastikväetised, mis on valmistatud enamasti maagaasi kasutades, on kaasaegne ime, mis on maailma toitmiseks ülioluline. Suuresti tänu sellele väetisele kolmekordistus põllumajandustoodang viimase poole sajandi jooksul, samas kui rahvaarv kahekordistus. Kunstväetis ja kaasaegsed põllumajandusvõtted on põhjus, miks igas rikkas riigis on farmides töötavate inimeste arv drastiliselt vähenenud, võimaldades inimestel töötada muudes tootlikes ametites.

Õigupoolest on üks mahepõllumajanduse räpane saladus see, et rikastes riikides sõltub suurem osa olemasolevatest mahepõllukultuuridest imporditud lämmastikust, mis on pestud loomasõnnikust, mis omakorda pärineb tavafarmides kasutatavatest fossiilkütuste põhjal valmistatud väetistest.

Kui riik – või maailm – peaks ilma nende sisenditeta täielikult üle minema mahetootmisele, muutuks lämmastikupuudus kiiresti katastroofiliseks, nagu nägime Sri Lankal. Seetõttu näitavad uuringud, et ülemaailmne mahepõllumajandusele üleminek suudaks toita ainult umbes poole maailma praegusest elanikkonnast. Mahepõllumajandus toob kaasa kallima ja napima toidu vähematele inimestele ning haarab samal ajal enda alla rohkem loodust.

Maailma jätkusuutlikuks toitmiseks ja tulevastele globaalsetele šokkidele vastu pidamiseks peame tootma toitu paremini ja odavamalt. Ajalugu näitab, et parim viis selle saavutamiseks on sordiaretus, sealhulgas kasutades geneetilist muundamist, ning väetiste, pestitsiidide ja niisutamise laiendamine. See võimaldab meil toota rohkem toitu, ohjeldada hindu, leevendada nälga ja säästa loodust.