JUHTKIRI ⟩ Õigeusu kiriku dilemma muutub Eestis pakiliseks

Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku Tallinna Issanda Muutmise Peakirik Foto: Vambo Käeri

• Õigeusu kirikuga Eestis on keerulisemad lood kui vene kooliga
• Eesti Apostellikku Õigeusu Kirik vajab ühiskondlikku tuge
• Lõpuks otsustavad inimesed, millise kogudusega liituvad

Venemaa õigeusu kirikut võib pidada Kremli ideoloogiliseks tööriistaks, mille mõju ulatub ka piiri taha, sealhulgas Eestisse. Tegemist on tõsise probleemiga, mida on keerukas lahendada.

Kremli propagandakanalid said küll lõpuks jõuga kinni keeratud, kui Venemaa alustas sõda Ukrainas, kuid kiriku sulgemine või reformimine riikliku sunniga võib olla vastuolus inimeste õigusega kuuluda kogudusse ja järgida oma usulisi tõekspidamisi.

Ise küsimus, kui mõni kirikutest hakkaks tegelema poliitikaga. Siis on riigil küll õigus nende tegevust takistada. Probleemil on paralleel radikaalse islamiga Euroopas, kus nii mõnegi imaami tegevus on julgeolekukaalutlustel peatatud.

Kindlasti peab viha- ja sõjaõhutamise suhtes silma peal hoidma kaitsepolitsei, olgu tegu siis millise konfessiooniga tahes. Ja juhul kui mõnes õigeusu koguduses töötab vaimulikke, kes avalikult toetavad Putini sõjategevust Ukrainas, on võimalik nende tegevusele seaduslikult piir panna.

Kuid mõjutustegevus ei pruugi enamasti võtta sedavõrd radikaalseid vorme. Tänases Postimehes on ülevaade õigeusu kirikute tegevusest Eestis, kus mainitakse otsesõnu, et Moskva patriarhaadile alluvas kirikus võib kuulda toetust nii kirikupea Kirillile kui ka Putinile. Samas artiklis kinnitab Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik, et on oma sõjavastast positsiooni väga selgelt väljendanud ühes teiste konfessioonidega.

Eesti riigil on vähe kaasarääkimist Moskvale alluva õigeusu kiriku vaimulikkonna kujunemises. Kuigi enamik neist on pärit Eestist, ei ole kahtlust, et Moskva saab ka personali valikul oma hoobasid kasutada, et Eestis asuv haru liiga isepäiseks ei muutuks.

Tuleks jõuda selleni, et õigeusklikud, rahvusest hoolimata, hakkaksid eelistama eestimeelset Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikut. Selleks vajab EAÕK nii ühiskondlikku kui ka riiklikku tuge.

Kõik see ei tähenda, nagu poleks Eesti riigil ja ühiskonnal mingit võimalust mõjutada, kuidas õigeusk Eestis areneb. Nimelt on Eestis ka teine, meie oma Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik (EAÕK), mis allub Konstantinoopoli patriarhile. Paraku jääb ta paljude jaoks sedavõrd varju, et temast palju ei teata.

Samas on EAÕK potentsiaalne tähtsus Ukraina sõja tõttu tunduvalt kasvanud. Et suur osa Ukraina sõjapõgenikke on õigeusklikud, tuleb valida, kas venekeelse liturgiaga Moskvale alluv õigeusu kirik või eestimeelne EAÕK, mille koguduse liikmed enamikus eestlased ja suurem osa jumalateenistusigi eestikeelsed. Olukord on mõnevõrra sarnane ukrainlaste koolivaliku dilemmaga, ja kui lasta asjadel isevoolu teed minna, on karta, et parema puududes liitutakse venekeelse kogudusega.

Et sellist arengut vältida, on vaja aktiivselt teavitada ukraina pagulasi EAÕK koguduste asukohtadest ning EAÕK ise peaks püüdma pidada jumalateenistusi Ukraina põgenikele sobivas keeles. Loomulikult vajab see kõik niihästi inim- kui ka varalisi ressursse. Kuid küsimus on piisavalt kaalukas, et EAÕK arengut igakülgselt toetada nii ühiskondlikul kui ka riiklikul tasemel.

Lõppkokkuvõttes otsustavad inimesed ise, millise kogudusega nad liituvad. Nii nagu vene lapsevanemad on hakanud eelistama eestikeelset kooli, tuleks jõuda ka selleni, et õigeusklikud, rahvusest hoolimata, hakkaksid eelistama eestimeelset, Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikut.