R, 9.12.2022

Toomas Alatalu ⟩ Madridis muditi Euroopa tervikuks

Toomas Alatalu
, politoloog
Madridis muditi Euroopa tervikuks
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 3
Politoloog Toomas Alatalu
Politoloog Toomas Alatalu Foto: Andres Haabu
  • Euroopa pole kunagi ajaloos olnud nii ühtne kui täna
  • Madridis pani demokraatlik maailm paika uue «raudse eesriide»
  • Soome ja Rootsi liitumine NATOga näitab ühenduse ustavaks jäämist avatud uste poliitikale

Suure poliitika mõistmiseks on tark suuri kategooriaid kasutada. Demokraatlikult mõtlevas maailmas ei eita täna keegi, et Ukrainas on mängus kõikide vabadus ja iseotsustamisõigus – sellest ka Ukraina toetamine «niikaua kui vaja» nii Euroopa Liidu kui ka NATO poolt, kirjutab politoloog Toomas Alatalu.

Putin aga alustas suurt sõda USAle ja NATOle ultimaatumi esitamisega Euroopa uueks ümberjagamiseks. Täpsemalt küll tagasijagamiseks 1997. aasta seisu. Ehk siis oli tegu globaalse käiguga. Sestap pole üllatuseks toimuva sage «kolmandaks maailmasõjaks» nimetamine.

Viimastel nädalatel on mõlemal pool rindejoont ja tipptasemel hakatud kasutama samuti mõistet «raudne eesriie». See sobib igati seletamaks NATO äsjase tippkohtumise tulemusi. Madridis anti ju vastus, õigemini teenitud vastulöök «1997.a aasta paigutuse» jutule. Ühtaegu klaariti ära see, miks «raudse eesriide» esmakasutamise ja sünni ajal ehk 1946. aastal oli see tänasest lühem. Milles oli oma osa ütlejal!

Probleemiks on aga suurriikide omavahelised taplemised maade ja mõjupiirkondade ümberjagamiseks pärast seda, kui kogu maailm oli eelnevalt ära jagatud! Esimene maailmasõda (1914-1918) lõppes Saksamaa, Austria-Ungari ja Türgi impeeriumite lagunemisega, prantslastel-inglastel õnnestus oma koloniaalvaldused säilitada ja ka kaotanute omad üle võtta. Venemaa, mis ainsa impeeriumina oli laienenud mitte merede taha, vaid maismaad pidi läände, lõunasse ja itta, suutis hävingust pääseda ja end uue ideoloogia abil arengule turgutada.

Probleemiks on aga suurriikide omavahelised taplemised maade ja mõjupiirkondade ümberjagamiseks pärast seda, kui kogu maailm oli eelnevalt ära jagatud!

1939. aastal algatasid Hitler ja Stalin Ida-Euroopa uue ümberjagamise, millest väljakasvanud teine maailmasõda tõi uue hävingu Saksamaale, ent lõppes ka Briti ja Prantsuse impeeriumite lagunemisega. Venemaa punaimpeerium jättis sõja lõppedes oma väed kohale kõikidesse Ida-Euroopa riikidesse. Ka neisse, mis Molotov-Ribbentropi pakti järgi olid kuulunud Natsi-Saksamaa mõjusfääri. Winston Churchill, kes ka ise oli 1944. aastal üritanud Staliniga Ida-Euroopat nii-öelda «ette ära jagada», kirjeldas sõja-järgse NSVL/Venemaa mõjupiirkonnana läänepiiri «raudse eesriidena», mis olla laskunud Balti mere lõunaserval asuvast Stettinist Aadria mere äärse Triestini. «Raudne» seepärast, et sellest idas polnud vabadust ja demokraatiat, mille nimel fašism ju purustati. Sõda lõppes paraku nii, et selle demokraatlikel võitjatel tuli leppida teise türannia peremehetsemisega veel suurematel aladel kui enne sõda.

2014–2022. aasta sõda pole veel lõppenud, ent Madridis pani demokraatlik maailm paika uue «raudse eesriide». Eelmine oli haihtunud veel 1988–1991. aasta sametrevolutsioonide käigus Ida-Euroopas, millele pani punkti NSVLi laialisaatmine. Sellest protsessist jäi kõrvale Soome, kelle saatus pärast Stalini maade haaramist 1939–1945 oli jätkunud nii-öelda «oma rada mööda». Soome julges isegi üksi Nõukogude armeega sõdida ja kaotas, kuna lubatud abi Euroopast jäi tulemata. Loogiline jätkusõda agressori vastu aga lõppes suure sõja kaotajate nimekirja arvamise (seda ka nende poolt, kes 1940. aastal Soomele appi ei tulnud) ja Moskva täieliku kontrolli kehtestamisega Soome üle. See jätkus ka pärast Nõukogude vägede väljaviimist Soomest – riik jäi välispoliitiliselt Kremli tahte suunata ja Euroopa integratsiooniprotsesse saadi üksnes eemalt seirata.

Poliitikas tuli käibele mõiste «finlandiseerumine» tähistamaks suurvõimu kontrolli oma väikse naabri toimetamiste üle. Vapra sõdimisega rahvaste imetluse pälvinud soomlased maksid hambaid kiristades enneaegselt kinni ebaõiged reparatsioonid ja oskasid endid ka suures poliitikas näidata. See – «saame-reetmisele-ja ebaõiglusele-vaatamata-ise-hakkama tunne» oli niivõrd võimas, et 1991. aastal, kui Soomel avanes võimalus teha sama, mida tegi kogu Moskva otsevõimu ja kontrolli alt pääsenud Ida-Euroopa ja Balkan, s.t. ühineda Euroopa Liidu ja NATOga, jäeti viimane demonstratiivselt tegemata. Samas oma kaitsevõimet maksimaalselt tagades. Välispoliitiliselt oli see eemalejäämine Soomele isegi kasulik. Soome sai olla kõigi suurte vahendajaks.

Kaheksa aastat on piisavalt pikk aeg, et ajaloos läbielatud vapustus taas rahva ainuõigele otsusele viia. Piisas suure sõja väravate avamisest, kui soomlaste elutarkus end näitas: kui jaanuaris 2022 pooldas NATOga liitumist 30, veebruaris 53, siis mais juba 76 protsenti soomlastest.

Paraku alustas Kreml veel 2000. aastal impeeriumi taastamist ja kui agressiooni Gruusias 2008. aastal sai võtta juhusena, siis 2014. aastal alanud Ukraina alade tagasivallutamine tuletas soomlastele kohe kindlasti meelde, et see kõik (nukuvalitsuste loomine, turmtuli, häbitu propaganda, paljude valitsuste kasusaamalik pealtvaatamine jm.) oli kunagi nendegi pinnal toimunud. Kaheksa aastat on piisavalt pikk aeg, et ajaloos läbielatud vapustus taas rahva ainuõigele otsusele viia. Piisas suure sõja väravate avamisest, kui soomlaste elutarkus end näitas: kui jaanuaris 2022 pooldas NATOga liitumist 30, veebruaris 53, siis mais juba 76 protsenti soomlastest.

Kuna püsiagressor eksponeerib end kogu ahastuses täiesti teadlikult, tegi tema esimene ohver lõpu poollahendusele ehk lahus olemisele ning ühines teistega. Pealegi oli maailm uue suure sõja puhkedes näidanud, et nemadki mäletasid talvesõda - Ukraina ja ukrainlaste vastuhakku Vene armeele kõrvutati koheselt Soome ja soomlastega. Poliitiliselt kosutavaks sündmuseks sai Suurbritannia peaministri Boris Johnsoni kohalesõit Helsingisse ja Stockholmi 11. mail, et anda NATO nimel kohe julgeolekugarantiid Soomele ja Rootsile, kuniks sünnib nende ametlik liitumine NATOga. Järgnenud nädalaid tumestasid Türgi president Erdoğani ultimatiivsed nõudmised kurdi aktivistide väljaandmiseks, ent viimasel hetkel saavutatud kompromiss lubas NATO Madridi tippkohtumisel 29. juunil kuulutada Soome ja Rootsi liitumisest organisatsiooniga. Kaks nädalat varem oli USA president Biden intervjuus AP-le tõdenud, et kui Venemaa president Putin lootis NATO soomestumist («NATO-finlandization»), siis lõppes see hoopiski Soome natostumisega. See tabav võrdlus kõlas Madridi tippkohtumise ajal korduvalt.

Tänaseni jätkuv «raudse eesriide» korrutamine on pigem Venemaa välisministeeriumi panus, kus omi ja võõraid mõisteid teadlikult segi ajades ühel hetkel hakati väitma, et Ukraina ründamise pärast kehtestatud sanktsioonid on Venemaa muust maailmast eraldanud uue «raudse eesriidega», mis olla samasugune nagu Churchilli räägitu. Nagu ikka, ei selgita Kreml termini tegelikku mõtet. Igal juhul on Churchill kõikide silmade ette mananud tingliku eraldusjoone, mis on nüüd selgelt liikunud ida suunas ja küünib Mustast merest Barentsi mereni välja. Euroopa pole kunagi ajaloos olnud nii ühtne kahe ühise katuse – Euroopa Liidu ja NATO – all, kui ta saab olema, kui Soome ja Rootsi liitumise ratifitseerimisprotsessid lõpule viiakse.

Soome ja Rootsi liitumine nii-öelda käigult NATOga Ukraina pärast peetava sõja päevil kinnitas ühenduse ustavaks jäämist avatud uste poliitikale.

Kuna kõik sai alguse Kremli nõudmisest-pakkumisest USAle Euroopa ümber jagada ja Putin järjest usinamalt kinnitab, et teised impeeriumid on Venemaad ka enne esimest maailmasõda püüdnud isoleerida, siis on täna paslik meenutada kahe suurriigi vahel 155 aastat tagasi ehk siis 1867. aastal sõlmitud Alaska müügi-ostu tehingut. Sobiv koht meenutamaks, et Venemaal on tegelikult olnud ka koloonia nii-öelda mere taga ehk kaugel kontinendil. Seega – on ikka territooriumit loovutanud küll. Teiseks oli müüjaks – nii on tekstis – «Venemaa imperaator, Poola Kuningas ja Soome suurhertsog Aleksandr II». Venemaa oli selleks ajaks suuri alasid nii vallutanud kui ka liitnud, ent ametlike tiitlitega ehtimise mõttes piirduti viidetega üksnes kahele alale Euroopas. Seda ka Alaska müümise dokumendis. Nüüd siis on need viited üksnes ajalugu.

Soome ja Rootsi liitumine nii-öelda käigult NATOga Ukraina pärast peetava sõja päevil kinnitas ühenduse ustavaks jäämist avatud uste poliitikale. Igal juhul on see sõnum ka Ukrainale, mida iganes vastupidist täna ja lähitulevikus nende liitumise kohta ka ei väidetaks või otsustataks. Tähendusrikkaks tuleb pidada samuti NATO uue strateegia – kus kirjas ka uus-vana vastane ja uus väljakutse – sündi ja vastuvõtmist külma sõja järgse suurima kriisi tingimustes. Aga see, nagu ka Ukraina abistamine näitavad, et suudetakse pea külm hoida kõige kuumemal ajal.

Märksõnad
Tagasi üles