Ametlikud rahuläbirääkimised ei andnud tulemust. Pole üllatav. Oleme taas jõudnud ususõdade perioodi. Vene ideoloogia mahub ära ühte lausesse: meie oleme kõigist paremad. Küsimusele miks, kõlab lapsik vastus: sest nii on! Uue ususõja taustal pidasin Lüneburgi ülikoolis, kus olen nüüdseks olnud kaks kuud kirjanduse professor, kollokviumi. Tulin vastu venekeelsete üliõpilaste soovidele ja kollokviumi jaoks sündis Lev Tolstoi vaimus teema: «Sõda ja rahu täna». Kokkuvõttes tuli kokku kaheteistkümneliikmeline seltskond neljast riigist: Ukrainast, Venemaalt, Kasahstanist ja Saksamaalt. Sakslased muide ei rääkinud vene keelt, kuid nende jaoks tõlgiti spetsiaalselt. Tundub kui ohtlik ja plahvatusohtlik kokteil. «Kapitulatsioon, ainult kapitulatsioon!» esitas Ida-Ukrainast pärit ukrainlanna Irina resoluutselt oma nõudmise, missugune tulemusega peab lõppema sõda Venemaa jaoks.
Juhtus aga nii, et plahvatuse asemel toimus kollokviumil rahvustevaheline dialoog, emotsioonide tugevusest hoolimata. Võib-olla räägiti üksteisega seetõttu, et kohtumisele tulid eranditult ainult naised – noored üliõpilased, kes on kolinud Saksamaale elama ja õppima? Või on asi ikkagi selles, et keegi ei väljendanud seisukohta, mis oleks Irina seisukohale kardinaalselt vastupidine? Ei, kui üliõpilaste asemel oleksid olnud vanemad inimesed, oleks kohtumise tulemuse peale raske mürki võtta. Sõjaajal võib isegi näiline lahkarvamus kutsuda esile kakluse. Sõda on röntgen, mis valgustab inimese üdini läbi. Lõppude lõpuks on läinud nii, et Putini toetajad, tema kaasmaalased, paljud neist juba eakad, on Saksamaal sattunud tänavatele, kisa ja lippudega meeleavaldustele, ning Putini vastased – ülikoolidesse.