Vihkamine on iga sõja, ka praeguse Vene-Ukraina sõja, mida Kreml häbematult sõjaliseks erioperatsiooniks nimetab, peamine moesõna. Venemaal tehakse võllanalja, mängides vana naljaga silmakirjalikust keelust perset perseks kutsuda. Perse on, aga sõna pole. Nii ka siin. Keelatud sõna. Aga sõda käib ja vihkamine levib, kirjutab kirjanik ja kriitik Viktor Jerofejev.
Viktor Jerofejev ⟩ Sõda on röntgen, mis valgustab inimese üdini läbi
Ametlikud rahuläbirääkimised ei andnud tulemust. Pole üllatav. Oleme taas jõudnud ususõdade perioodi. Vene ideoloogia mahub ära ühte lausesse: meie oleme kõigist paremad. Küsimusele miks, kõlab lapsik vastus: sest nii on! Uue ususõja taustal pidasin Lüneburgi ülikoolis, kus olen nüüdseks olnud kaks kuud kirjanduse professor, kollokviumi. Tulin vastu venekeelsete üliõpilaste soovidele ja kollokviumi jaoks sündis Lev Tolstoi vaimus teema: «Sõda ja rahu täna». Kokkuvõttes tuli kokku kaheteistkümneliikmeline seltskond neljast riigist: Ukrainast, Venemaalt, Kasahstanist ja Saksamaalt. Sakslased muide ei rääkinud vene keelt, kuid nende jaoks tõlgiti spetsiaalselt. Tundub kui ohtlik ja plahvatusohtlik kokteil. «Kapitulatsioon, ainult kapitulatsioon!» esitas Ida-Ukrainast pärit ukrainlanna Irina resoluutselt oma nõudmise, missugune tulemusega peab lõppema sõda Venemaa jaoks.