Üleeile avalikustatud Arenguseire Keskuse raport Vene-Ukraina sõja pikaajalistest mõjudest märgib, et Ukraina sõda ei lõpe lähiajal ja keegi ei tea, kui kaua see võib kesta, mistõttu Ukraina sõjapõgenikud, keda on Eestis praegu üle 43 000, ei pruugi niipea kodumaale tagasi pöörduda. Arvestada tuleks ka sellega, et paljud neist jäävadki Eestisse.
Nagu märgib raport, on sellel positiivne mõju Eesti demograafiale. Et suur osa pagulastest on noored, pidurdab see Eesti tööealise elanikkonna vananemist kuni aastani 2060. Samuti suureneks Eesti rahvaarv 2021. aasta tasemega võrreldes kümneks kuni neljakümneks aastaks. Nii võiks pagulastel olla Eesti arengule üldiselt pigem positiivne mõju, aga seda vaid juhul, kui Eesti suudab elanikud edukalt lõimida Eesti keele- ja komberuumi. Ja see ei puuduta mitte üksnes uusi ja vanu ukraina ja vene keele kõnelejaid, vaid ka kõiki teisi, kelle arvukus juba puhtalt NATO vägede kohalolu suurenemise tõttu hakkab kasvama. Ent nagu näitavad käimasolevad koalitsioonikõnelused, on eestikeelse hariduse küsimus üks raskemaid.
Selge on aga, et ukrainlaste lõimimisel Eesti ühiskonda ei tohi teha samasuguseid vigu nagu taasiseseisvumise järel Vene kogukonnaga.
Keskseks teemaks on siin ühtse Eesti kooli väljaarendamine lähiaastatel. Kus vähegi võimalik, peaks see tähendama teise emakeelega õpilaste kaasamist eesti õpilaste hulka. Jälgida tuleks, et proportsioonid ei kujundaks koole getokoolideks, kus eesti lapsed jäävad vähemusse. Peab tagama, et muu kodukeelega õpilaste osakaal ei ületaks 30 protsenti klassi ja kooli õpilaskonnast. Ida-Virumaal, kus see oht on suurem, tuleb rakendada teisi viise eestikeelsele õppele üleminekuks.