Samas on Ukraina edukas kahjuks ainult lääneriikide suhtes. Aafrika ja Aasia kuulavad palju rohkem Kremli narratiivi ja näevad saabuvat näljalainet kui «paha» lääne korraldatud häda. Seda ka Kremli propaganda armutult kuulutab ja mulle tundub, et see kõlab mitu korda rohkem kui Ukraina presidendi ja Eesti peaministri meediaoskusi täis rahvusvahelised äratushüüded. Hiina ei ole samuti huvitatud Ukrainaga tegelemisest, vaid pigem omaenda liidripositsiooni kinnitamisest. Seega jääbki Venemaa ja Kesk-Euroopa vahel seisvate riikide kitsal blokil üle ennekõike hoolitseda selle eest, et neid maailma rataste vahele ei jäetaks ning seal tükkideks ei jahvatataks, nagu oleks kogu Ida-Euroopa üks purustusele määratud ala.
Ka Soomes ei ole veel tunda väsimust, ehkki on märgata suurt mõistuspärasust ja mitu korda vähem emotsioone kui Balti riikides ja Poolas. NATOsse viiva tee ootamatu blokeerimine Türgi poolt kainestas soomlasi ja rootslasi kui külm dušš – väga ruttu tuli tunded kõrvale panna ning hakata tõsiselt mõtlema, mida siis ikkagi teha olukorras, kus ühelt poolt on juba ammu lastud rongil kaugele ette sõita, teiselt poolt aga ei lähe rongi peale hüppaminegi nii kergesti.