Tijn Sadée versioon Eesti eduloost oli Hollandi rahvusringhäälingu eetris veebruari alguses: peaminister, IT-ettevõtted, Skype, veidi kriitiline analüüs Andres Arrakult. Läinud aasta novembris tegi Eesti eduloost saate BBC. Intervjueeritavad olid samad: peaminister, IT-ettevõtted, Skype, Andres Arrak. Teised Eesti loo esitajad on lisanud erinevaid aktsente, kuid lugu ise on suures plaanis jäänud samasuguseks.
Rõõmu kõrval, mida need lood loovad, tekib paratamatult ka küsimus: kui mitu lugu meil enda kohta õigupoolest rääkida on? Ja kes on selle loo autor?
Eesti on küll väike, kuid kas peaminister, Skype ja Andres Arrak on tõesti kõik, mille kaudu meie lugu jutustada võiks?
Need, kes armastavad lugeda näidendeid, teavad, et jutustus algab juba ammu enne, kui tegelased tegelikult lavale ilmuvad. Lugu hakkab end lahti kerima juba tegelaste kirjeldusest, kes koos annavad teatud hulga võimalusi, milliseid pöördeid tegevus võtma hakkab.
Paari päeva eest kohtasin Londonis Briti komöödiasarja «Minu pere» stsenariste, kes rääkisid, kui raske on luua samade tegelastega iga kord erinevat lugu: õigemini, lugu ongi alati sama, ainult tekst varieerub, ja sedagi kindlates piirides.
Ilmselt on see, mida Pierre Bourdieu kirjeldas kirjutises «Televisioonist» kui «meediamunejate» fenomeni, laiendatav ka rahvusvahelisele tasandile. Just nii, nagu rahvusringhäälingu eetrisse kipuvad toimetajad valima esinejaid selle järgi, et nood on alati kättesaadavad, sobituvad rolli ja räägivad teada-turvalist juttu, satuvad ka rahvusvahelisse meediasse riigi nimel rääkima sarnased inimesed. Ja nii, väikeste variatsioonidega, on ka lugu sama.
Selles ei oleks midagi halba, kui sel, väheste jutustatud lool ei oleks kalduvus läbi meedia saada paljude looks. Lugu ise ei ole halb, halb on see, kui me hakkame kõik uskuma kellegi teise lugu, kuni lõpuks ka inimesed tänavalt, isegi need, kes on edukuse nimel tehtud kärbete tõttu tõsiselt kannatanud – just nagu Tijn Sadée loos –, tõsimeeli Eesti majanduslikust edust räägivad.
Mälu-uurijad kasutavad termininit «võltsmälu», millega kirjeldatakse kellegi teise mälestuste omaksvõtmist, isegi kui need inimese enda omadega vastuolus on. Inimeselt inimesele kanduvad ka olevikukirjeldused, ja see, et inimeste enda olevikukogemus kirjeldatuga kokku ei lähe, ei ole tähtis. Kui välismeedia räägib, kui edukas on Eesti, hakkavad ka kodutud uskuma.
Kuid on teinegi küsimus: kui mitut lugu on muu maailm ülepea valmis Eesti kohta kuulma?
Vana Euroopa on teiste lugude suhtes uskumatult ignorantne, ütles Sofi Oksanen, kellega enne «Puhastuse» Londoni esietendust kokku sain. Kui Euroopal on juba üks lugu meie kohta, on see väga hea. Lugu, mis sai alguse vastandusest suur kriisis vana Euroopa vs väike edukas eurouustulnuk, on veel pikka aega majandusliku edukuse nägu. Kuid see ei tähenda, et loole ei võiks lisada teisi varjundeid, erinevaid valdkondi puudutavaid.
Piisaks sellest, kui peaminister, kelle mobiilinumber, nagu Tijn Sadée intervjuust lugeda sai, alati kõigile ajakirjanikele kättesaadav on, mainiks lisaks majanduslikule edukusele mõnd osa meie muust, vähemalt sama olulisest rikkusest. Mõnd meie heliloojat. Või dirigenti. Või kunstnikku, kirjanikku. Neid teatakse Euroopas rohkem, kui me arvata oskame. Nad tuleks vaid meie looga siduda. Ja keegi peab seda tegema.
Riigi lugu ei saa olla selle inimeste endi lugudest väga kaugel. Lugu majanduslikust edukusest seda on, ja karta on, et veel mõneks ajaks.